pühapäev, 30. juuni 2019

Liina võrdleb: Inglismaa kool võrreldes eesti kooliga: HEV-koordinaatori töö, õppetöö planeerimine




Et kahe riigi koole võrrelda, tuleks alustada ilmselt sellest, et Inglismaal on alates 5. eluaastast kuni 16. eluaastani lapsed koolikohustuslikud. Võrdluseks Eesti lapsed  7-17 või kuni põhikooli lõpetamiseni.

Esmapilgul tundus meile kummaline, et juba 5 aastased lapsed peavad kooli minema. Nii ei ole see ainult Inglismaal vaid ka teistes Kesk-Euroopa riikides. Kas see on hea või halb?

Inglismaal on alates 3. eluaastast lapsel võimalik käia lastehoius, mis on sageli koolide juures. Nii oli see ka Shap CA Algkoolis. Teine klass oli selles koolis  4-5 aastaste laste põhikooli vastuvõtuklass, mida võib võrrelda meie koolieelikute rühmaga lasteaias. Põhikooliaste koosneb kahest osast – põhiaste 1 (5-7a) ja põhiaste 2 (7-11a). Umbes kolmandik Inglise koolidest on kirikukoolid nagu ka Shap kool.

Inglismaal alustavad lapsed oma kooliteed varem kui Eesti lapsed ja tänu sellele suudetakse ka väga vara välja selgitada iga õpilase eripära ja vajadused. Shap koolis töötas HEV-koordinaator igapäevaselt kooli vastuvõtuklassi õpilaste õpetajana. Nii suutis ta varakult kaardistada kõikide õpilaste nõrgad ja tugevad kohad ning juba ettevalmistusklassis pöörata eraldi tähelepanu nõrgemate külgede arendamisele. Õpiraskus on võimalik diagnoosida juba 4-5 aastastel lastel ja kui juba varakult alustada lapse abistamisega, saab hilisemaid probleeme suures osas vältida. Meie alustame lapse arengut kaardistama enamasti alles koolis – tõsi, ka lasteaias jälgitakse nende arengut. Ka meil on koolieelse õppeasutuse õppekava ja koolivalmiduskaart kuid praktiline kogemus on näidanud, et lapsevanemad ei ole sageli teadlikud oma lapse probleemidest. Õpiraskustega laps, kes oleks vajanud koolipikendust tuleb kooli ja laste psühhiaatri juurde suunatakse lapsed uuringutele alles siis, kui koolis on ilmnenud probleemid. 


Inglismaa koolides on õpilase erivajadustes on 6 taset. Selles osas on see väga sarnane meie koolidega. Vahe on peamiselt selles, et Shap CE Algkoolis oli erivajadus kõikidel õpilastel ja kõikidele õpilastele tehakse individuaalse arengu jälgimise kaart (kaust). Kui meil on kõik arvutis ja digitaalne, siis Inglismaal on lastel kaust paberil. Kaust läheb õpilasega järgmisse kooli kaasa. Loomulikult ei tähenda see seda, et selles koolis õppisid meie mõistes erivajadustega õpilased – vastupidi. Seal märgatakse iga õpilase vajadusi, mitte ainult nende õpilaste omi, kes hakkama ei saa. Kui meie oleme oma koolis rahul, et meil on olemas HEV-koordinaator, kes on abiks erivajadustega õpilaste töö korraldamisel siis Inglismaal on lisaks meie mõistes HEV-koordinaatorile ka andekate koordinaator, kes leiab abistab andekate tugikava koostamisel. Igale lapsele koostatakse plaan vastavalt tema võimetele ja võimalustele. Meil kipub sageli olema nii, et suurt tähelepanu pööratakse abivajajatele, tugevad säravad oma tulemustega ja keskpärane laps jääb kõige varju. Inglismaal on kõik erilised lapsed ja oma tugisüsteemi nimetavad nad Single Equality Scheme (SES).

Nii nagu Eesti kooliski on esimene tase on õpetajapoolne märkamine. Nagu öeldud, on kõikidel õpilastel oma arengukaardid ja neid muudetakse iga 6 nädala järel (teema lõpus). Vajadusel lisatakse soovitusi. Kui meie arengujälgimise kaardid on pikad ja lohisevad, siis Inglismaal ühendab see vaatluskaart individuaalset õppekava ja arengu jälgimise kaarti ning sisaldab vaid nelja lahtrit:
Plaan, mida õpitakse – kirjeldatakse soovitud õpitulemusi
Mida teeb õpilane
Mida teeb õpetaja
Tulemus – kuhu õpilane jõudis


Kui õpilasel on raskusi, muudetakse plaani ja kaasatakse spetsialiste. Esimesed on eripedagoog/ koordinaator, logopeed, psühhiaater, lastearst. Koolis on koordinaator, spetsialistid käivad koolides vajaduspõhiselt nõustamas. Spetsialistid annavad igale lapsele soovitusi edasiseks tööks. Lisandub soovitus koduseks arendamiseks. Need lisatakse siis vastavalt kas õpilase või õpetaja lahtrisse. Kuue nädala pärast vaadatakse plaan uuesti üle ja täiendatakse uute teemade ja uute ülesannetega.

Õpilaste õpiraskus diagnoositakse koolis hiljemalt 5-6 aastastel ja koheselt tehakse ka plaan lapse abistamiseks. Probleemid: õpiraskus, peenmotoorika, lugemisraskus, diabeet vm haigus

Kolmas tase on siis, kui lapsel on mingid spetsiifilised probleemid – kool koostab Education, Helth and Care Plan (EHC-Plan). Probleemid võivad olla erinevad õpiraskused või ka terviseprobleemid. Kui need on sügavamad, on tegemist neljanda tasemega ja sel juhul kaastakse juba kooliväline komisjon – nagu meil nõustamiskomisjon. Kaasatakse spetsialistid väljastpoolt kooli ja  kool saab ka lisaraha.

5-6 tase vajavad eraldi lähenemist ja enamasti väikeklassi või erikooli. (Meie mõistes toimetuleku ja hooldus õppekava)

Inglismaa haridussüsteemi eest vastutab Ühendkuningriigi valitsuse Haridusamet. Teise põhiastme lõppedes ( 11 aastastel lastel) viiakse läbi keele- ja matemaatikatestid, mis ei mõjuta hariduskäigu jätkamist, vaid annavad tagasisidet õpilaste lisavajaduste suhtes, mida oleks vaja rakendada. Kool ise koostab endale tööplaani, meie poolt külastatud Shap kool koostas korraga neljaks aastaks. Kooliaasta on jaotatud 6 nädala kaupa teemadeks. Kõik klassid tegelevad sama teemaga kas ühiselt või eraldi. Teema raames koostatakse projekte, kutsutakse külalisi ja tehakse väljasõite. Meie sealviibimise ajal oli teemaks „Viikingid“. Tehtud töid esitletakse kogu kooli ees. Lisaks valitud teemale on koolis loomulikult läbivad teemad, mis on seotud usu ja turvalisusega. Nagu Eesti koolideski pööratakse suurt tähelepanu kiusamise vältimisele ja küberturvalisusele.


Tulles tagasi küsimuse juurde, kas see on hea, et lapsed lähevad kooli juba 5-aastaselt, olen arvamusel, et on. Lapsed õpivad ühtmoodi meie lasteaia koolirühmas kui Inglise koolis kuid laste toetussüsteem, mida ma nägin Shap´ koolis võlus mind täielikult. Kooliks ettevalmistusrühma lapsed ootasid, et nad saaksid kooli klassi. Koolilapsed pingutasid, et nad jõuaksid järgmisele tasandile – õppimine oli mäng. Võrdluseks võib tuua arvutimänge – lapsed on valmis pingutama selle nimel, et jõuda järgmisele tasandile. Nii toimis süsteem ka koolis – õppimine on mäng.

neljapäev, 27. juuni 2019

Ellen rõõmustab: Vahelduseks on ka suvekursus kosutav


Liina, Terje ja Helena kirjutised nende töövarjunädalast kinnitavad, et kolleegide igapäevatööd jälgides on väga tõhus õppida. Mina otsustasin siiski proovida ka koolitust ning osalesin rahvusvaheliselt tegutseva koolitusfirma Praha ITC http://www.itc-international.eu/  korraldatud  suvekursusel „Special Needs Children“.

Ootasin kursuselt inglise keele harjutamist, kogemuste vahetamist kolleegidega, võimalust nautida ilusat Prahat ja eripedagoogiliste teadmiste täienemist. Täpselt sellises järjekorras teadmised ja oskused mulle kätte tulidki. Osalejad olid Rumeeniast, Iiri Vabariigist, Slovakkiast ja mina üksi Eestist. Imetlesin kolleege Rumeeniast, kes tulid koolitusele tagasihoidlike inglise keele teadmistega. Nad said küll aru, aga rääkida enamasti ei julgenud. Gruppi kuuluv inglise keele õpetaja tõlkis päris palju. Meie projektis jätsid mitmed kolleegid kahjuks osalemata just vähese keeleoskuse pärast.  

Meetoditest said kirja mitmed vanad head võtted, mis uues põnevas kontekstis kasutusel. Silma pani särama üks loomingulist mõtlemist ergutav meetod. Nimelt pidime grupis viie minuti jooksul kirja panema maksimaalselt palju võimalusi, kuidas kasutada kirjaklambrit. Samamoodi võib muidugi mõelda mistahes muu eseme kasutusvõimalustele, ainuke tingimus on, et fantaasiat ei tohi eos lämmatada. Kõik ideed on teretulnud. Pärast ajurünnakut jagati ideed kohe lihtsalt realiseeritavaks, natuke keerulisemalt tehtavateks ja innovaatilisteks ehk siis VAU-efektiga ideedeks. Mida ei saa kohe kasutada, nendega tuleb edasi töötada. Minu arvates saab seda meetodit väga laialt kasutada ja näiteks võõrkeeleõpetuse tundides loob see tõeliselt autentse suhtlussituatsiooni.      
Loovust peab arendama kasvõi uurimustes välja tulnud faktis taustal, et kooli tulles laste loomingulisus järsult langeb. Ilmselt surutakse laste mõtlemine kohe raamidesse, loovust pärsib ka hinnete panemine.   

Rikastav oli arutelu, kas kaasav haridus ikka Euroopas toimib ja kus me siis sellega oleme.
Suupäraseid eestikeelseid vasteid sõnadele exclusion, separation, integration, inclusion polegi,  aga pilt räägib enda eest. Vaadake seda hetkeks!

Kaasav ja mittekaasav haridusmudel. D. Mouchova ettekandest. 

                           
Eks ju, meie kaasav haridus on kuskil integration ja inclusion vahepeal? Haridussõnastiku järgi on „hariduslik integratsioon“ (integration)  hariduse saamise võimaluste ühtlustamine, sõltumata õppijate võimetest, soost, rahvusest, majanduslikust olukorrast, positsioonist ühiskonnas. Inclusion on tõlgitud sõnaga „kaasav hariduskorraldus“ ja see on olukord, kus haridusliku erivajadusega lapsi õpetatakse koos eakohaselt arenenud lastega kodulähedases koolis. Eesti õpetaja püüdleb kõikide õppijate kaasamise (inclusion) poole, mis on terve Euroopa suur eesmärk. Meie projekti töövarjutamise vältel  nägime palju  puhtakujulist kaasamist, kus haridusliku erivajadusega õppijatel oli tavaklassis toeks abiõpetaja, tugiisik või eripedagoog. Eesti kontekstis on integration väikeklassid, aga endiselt  jäävad paljud haridusliku erivajadusega õppijad toeta ning see on täitsa puhas exclusion. Seda mõistet tõlgitakse teatud kontekstides sõnaga „tõrjutus“. Kompetentsikeskustes või erikoolides õppimine võiks olla eraldamine (separation), aga sellelgi on Eesti oludes häid jooni.

Filosofeerima võib jäädagi ja ka huvitavaid meetodeid sai lõpuks kokku päris palju, aga üle 30-kraadise kuumaga olime rõõmsad, kui koolituspäevad olid lühemad ja saime kuuma aja jahedamas ruumis omaette üle elada. Praha on nii ilus linn ja siin on nii palju vaadata, et tegin seda igal võimalusel. Olin rõõmus, et linnaekskursioon oli programmis ja kirg saksa kultuuri vastu viis Franz Kafka muuseumi. Kaarli sild on Prahas must (kohustuslik), aga on ka palju muid vaatamist väärt kohti. Kui vaid aega jaguks! 

Senati aias (Vallenstein Palace)

Suvekursuse muljetega 
Ellen Rosimannus Prahast 

 

teisipäev, 25. juuni 2019

Terje mõtiskleb: viisakaks maast madalast

10. juuni hommikul kooliustest sisse astudes, võttis meid vastu särav administraatoriproua. Ta oli äärmiselt viisakas, sõbralik, abivalmis ning juba pärast kaheminutilist vestlust saime komplimente väga hea keeleoskuse kohta. Meie meeldivaks üllatuseks oli kogu Shap CE Algkooli meeskond, administraatorist kuni söögitädini, avatud, positiivsed ning vastutulelikud. Tolerantsust, kaaslaste toetamist, vastutulelikkust, austust ning kaaslastega arvestamist rõhutati selles koolis igal sammul. Seinetel olid plakatitena meeldetuletused põhiväärtuste kohta, mis olid õpilaste enda poolt koostatud erinevate arutluste ning rühmatööde käigus. Õpetajad tunnustasid pidevalt positiivset käitumist. Reedesel koolinädalat kokkuvõtval koosolekul toodi välja tunnustust väärivad õpilased nii käitumise kui õppeedukuse vallas.
 Austus on selle kooli märksõna. Foto: erakogu

Koolimajas ringi liikudes üllatas meid kõikjal valitsev vaikus ja rahulikkus. Kuigi õpilasi oli peaaegu 100, siis ei olnud aru saada, kas on tund või vahetund. Lapsed olid pidevalt tegevuses, kuid majas sees oli siiski väga vaikne. Lapsed said end välja elada õues 20minutilisel vahetunnil. Ühtsed reeglid tagasid rahuliku, sõbraliku ja vaikse olemise nii õppetundides kui ka puhkeajal. Algkoolis valatud tugev vundament käitumisnormidele tagabki sõbraliku ning arvestava hoiaku oma tegemistes (sh viisakus liikluses) kogu ülejäänud elus.
Õpilaste viisakas ning lugupidav käitumine kaaslaste suhtes saavutatakse järjepideva ning juba varajases eas algava ühistööna. Shap koolis liiguvad õpilased vanuse kaupa uue õpetaja juurde (Mrs Kelsall ja Mrs Chappell töötasid alati 3-4aastastega, Ms Jackson 5-6aastastega jne), mistõttu kõik õpetajad teadsid kõiki õpilasi. Õpetajatel on omavahel tihe koostöö ning ühtsed nõudmised õpilaste käitumisele. Siinkohal jäin mõtisklema: ka meie koolisüsteemi õpetajad tegevlevad igapäevaselt lastes viisakate käitumismustrite juurutamisega, kuid teeme seda enamasti igaüks oma klassis ise. Mõne nõudmised on karmimad, teisel leebemad. Mina olen alati lubanud oma algklassiõpilastel end sinatada ning kutsuda eesnime pidi, õpetaja Terje. Samas tean õpetajaid, keda juba 1. klassist alates viisakalt Teietatakse. Me olemegi kõik erinevad ning meile sobivad erinevad meetodid. Vaadeldud kooli näide kinnitab siiski, et ühesugused kindlaksmääratud reeglid ka sellises pisiasjas nagu õpetaja poole pöördumine, on väga olulised saavutamaks soovitud tulemusi. Shap CE Algkooli lapsed kutsuvad kõiki õpetajaid nende perekonnanimedega, nt Mrs Maud, Mrs Idle jne. See näitab austust, aga samas ei vähenda nende omavahelisi häid ning sõbralikke suhteid. Õpetajad kasutavad laste eesnimesid, õpivad-meisterdavad-laulavad nendega koos põrandal, toetavad ja aitavad, andes ise igal sammul head eeskuju. 



Rühmatöö matemaatikatunnis, õpetajaks kooli direktor. Foto: erakogu
 
Lisaks sellele, et lapsi tundes on lihtsam käitumist reguleerida, olid õpetajatele teada laste tugevad ning nõrgad küljed juba varakult. Seega sai õpilaste arendamist vajavate külgedega tegeleda süsteemselt ning lapse tugevustele toetudes väga efektiivselt. 3-4aastaste laste õpetaja Mrs Chappel oli samas ka kooli HEV-koordinaator, seega märkas tuge vajavaid sh ka andekaid lapsi varakult. HEV-koordinaatori tööst annab oma blogis põhjalikuma ülevaate Liina.

 
Kaunist suve jätku!
Terje Peets
Töövarjutaja Shapis

reede, 21. juuni 2019

Helena kirjutab: Kaasamisest Aacheni Waldorfkoolis

Aacheni Vabas Waldorfkoolis õpib ligi 500 last, kelle seas on väga erinevaid õpilasi, kuid midagi on neil kõigil ühist. Neil kõigil on vanemad, kes on oma lapsele soovinud veidi teistsugust hariduse omandamise kogemust kui on neil õpilastel, kes käivad tavakoolis.

Waldorfkool on erakool, mis tähendab, et vanemad maksavad õppemaksu. Minu õpirände koolis maksavad vanemad kindla protsendi oma sissetulekust ehk siis õppemaks on võrdne kõikide vahel, olenemata rahalistest vahenditest. Kui koolis käib samast perest rohkem kui üks õpilane, saab õppemaksusoodustust. Samuti tuleb õpilastel läbida katsed kooli sisse saamiseks. Katsed pole niivõrd akadeemilised, kuid pigem välja selgitamaks, kas waldorfõpe võiks üldse sellele lapsele sobida ning millised on tulevase õpilase tugevused/nõrkused.

Kui räägime suurte õpiraskustega õpilaste kaasamisest, siis peab tõdema, et neid satub sinna kooli üsna harva. Selle põhjuseks on just tasuline õpe ning katsed sisseastumisel. Õpetajad tõid välja, et kuigi õpiraskustega õpilasi on neil pigem vähe, on neil siiski piisavalt käitumisraskustega õpilasi, kes kõik õpivad tavaklassides koos teistega. Olin seal koolis terve töönädala ja ütlen ausalt, et mina käitumisraskusi kellelgi ei märganud. Mulle tundub, et waldorfõpe oma lähenemise ja lapsesõbraliku õpetamisviisiga sobib käitumisraskustega õpilastele väga hästi ning nad tunnevad end selles keskkonnas turvaliselt ning probleemid enesevalitsemise ning emotsioonide haldamisega ei tõuse nii teravalt esile kui meie tavakoolides, kus koolistress on üks suur murekoht nii laste kui õpetajate jaoks. Uuh! Küll see oli hirmus pikk lause. :)

Selgus, et kui õpilasel ilmnevad tõsised õpiraskused, leiab kool talle spetsialisti, kes võiks last aidata, kuid tihtipeale jääb spetsialisti teenuste eest tasumine vanemate hooleks, samuti vastuvõtuaegade kokkuleppimine. Sama kehtib ka siis, kui laps vajab nt logopeedi teenust. Koolis aga on olemas muusikateraapia võimalus ning käitumisõpetaja, kes siis ka oma teadmiste ja võimaluste piires lastele abiks on.

Hariduslike erivajadustega õpilasi on igal pool. Ka Aacheni Vabas Waldorfkoolis, kuid erineb see, kuivõrd nad teiste õpilaste hulgas silma paistavad ja eristuvad. Võib öelda, et kaasamine toimis seal koolis tõeliselt hästi, kui ma isegi ei märganud, et klassis oleks keegi tavapärasest erilisem.
Järgmises postitused kirjutan täpsemalt sellest, kuidas waldorfkooli päev ja õppetunnid seal välja nägid. Seniks nautige sooja suve!

teisipäev, 18. juuni 2019

Liina jagab: Inglise koolikorraldusest Shap CE algkooli näitel


Minu ja Terje õpiränne viis meid Shap CE Algkooli. Tegemist on väikese kirikukooliga mis teeb tihedat koostööd nii kiriku kui kogukonnaga. Olulised on nii Inglise hariduse kui religiooni põhiväärtused.


Nagu Terje kirjutas, vaimustas kool meid juba uksest sisse astudes. Kools on 96 õpilast vanuses 3-11 aastased ja nad õpivad vanuse järgi neljas klassis:

3-4 aastased – Catbells EYFS Class - lastehoiurühm
4-5 aasased  - Kidsty Pike KS1 Class - kooliks ettevalmistusklass
5-7 aastased - Blencathra Y3 and Y4 Class
8 -11 aastased - Helvellyn Y5 and Y6 Class 
Koolis paistab silma, et lapsed on uudishimulikud ja innukad. Et õppimine oleks huvitavam ning õpilased saaksid oma oskusi arendada ja süvendada, on koolipäevades palju külastusi, külalisi ja õppekavaväliseid tegevusi.  Kooliellu kaasatakse vanemaid, vanavanemaid ja laiemat kogukonda. Shap kool on väike kohalik algkool, mis pakub hoolivat ja kaasavat hariduskeskkonda, kus pannakse suurt rõhku laste toetamisele. Lapsi kiidetakse ja innustatakse iga positiivse käitumise või teadmise eest. Direktori kabinetis on eraldi šokolaadi medalite purk lastele, kes „Panid teda täna naeratama“. Lapse nimi läheb aknale.



Kooli eesmärk on arendada oma õpilastes loovust, uudishimu ja teadmisi, oluline on kristlike põhimõtete väärtustamine. Kool teeb väga tihedat koostööd kogudusega, igal kolmandal pühapäeval on koguduse liikmed koolis lastega tegelemas. Sama tähtis on koostöö koduga. Suurt tähelepanu pööratakse õppimispartnerluse arendamisele kodu, kooli ja kogukonna vahel. Lapsevanemad kaasatakse laste koolilõuna laudade katmisele, tugiisikutena, õppekäikudel saatjatena ja lugemise hindamisel. Vanemad lapsed abistavad koolis nooremaid õpilasi. Vanemad lapsed tulevad hea meelega kooli tagasi. Meie külastuse ajal oli koolis terve nädal kaks õpilast – üks 15-aastane noormees ja neiu. Vanemad õpilased osalevad nädalases programmid, kus nad saavad osaleda erinevatee asutuste töös. Lapsed valivad hea meelega töö koolis, kus nad ise on varem õppinud.

Juba 3-aastastele õpetatakse, et sõltumatus, motiveeritus ja enesedistsipliin näitab austust teiste ja iseenda vastu. Sellist käitumist kiidetakse ja tuletatakse meelde igal võimalusel.

Sama palju kui vaimsele arendamisele, pööratakse tähelepanu füüsilisele arendamisele ja liikumisele. Nende kehalise kasvatuse tunnid on liikumise ja mängimise tunnid. Iga päev on üks 20-minutiline õuevahetund, mil lapsed suurel õuealal jooksevad ja mängivad. Vanematel klassidel on 100-miili väljakutse – nad peavad 100 päeva jooksul iga päev tegema ühe miilise ringi. Lapsed ise valivad, kas nad jooksevad või kõnnivad kuid iga päev enne lõunat läbivad nad õues lisaks mänguajale 1 miili. Kooli jaoks on oluline, et nende õpilased oleksid õnnelikud, terved, füüsiliselt aktiivsed lapsed, kellel on kõrge enesehinnang. Lisaks muidugi on nad väga sõbralikud ja tähelepanelikud lapsed, kes austavad ennast ja teisi. Siia kooli tulles oli koheselt tunda, et meie vastu tuntakse huvi, ollakse huvitatud meie riigist ja koolist, samuti keelest. Meil paluti kogu koolile ka Eestit tutvustada. Isegi 3-4 aastased lapsed kuulasid ja vaatasid meie esitlust väga vaikselt ja huvitatult, kuigi see kestis pool tundi. Järgmisel päeval tervitasid meid osa õpilasi eest keeles kuna me rääkisime natuke ka eesti keelest.

Inglise koolides ei panda õpilastele hindeid. Õpilased teevad üleriigilised testid kolm korda aastas matemaatikas ja inglise keeles. Hinnang antakse õpilase arengule. Kui õpilase areng ei vasta ootustele, alustakse tugikava muutmisega ja vajadusel kaasatakse spetsialiste väljastpoolt kooli. Välja on töötatud tasemed, kuhu lapsed peavad oma vanuses jõudma. Tulemusi vaadatakse vanuse järgi (vanus kuudes). Inglise hariduse põhimõte on, et õppimine käib läbi mängu. Õpetajad väldivad kirjalike tööde tegemist, suuremat rõhku pannakse rääkimisele, enese väljendusele ja loetud teksti mõistmisele.

Hinnetest olulisem on austuse väljateenimine. Lapsed austavad ennast, reegleid ja eelkõige õpetajat. Õpetaja omakorda tunnustab lapse kõiki püüdlusi austust välja teenida ning lapsed tunnevadki ennast turvaliselt ja õnnelikena. Õppimine on selles koolis mäng. Ja mängulusti neis lastes ja õpetajates jagub nii palju, et jagus meile Terjagagi kaasa võtmiseks.




esmaspäev, 17. juuni 2019

Terje rõõmustab: hirmude kiuste imelisse Shapi


Tere! Mina olen Terje, blogipäises oleval pildil vasakult teine, see rooliga. Osalen Erasmus + programmis ning lendasin „Kaasava kooli“ õpirände projekti raames Inglismaale tutvuma Shap kooliga. Koolist annab pikema ning põhjalikuma ülevaate minuga koos Shapi rännanud Liina (blogi kaanepildil vasakult kolmas). Ise saate kooli uudistada aadressil http://www.shap.cumbria.sch.uk/
8. juunil saatsime Paide Hillar Hanssoo põhikooli õpilased väljateenitud suvepuhkusele. Õpetajatele see muidugi töö lõppu ei tähenda. Minu jaoks oli päev eriti ärev, sest juba 9. juuni varahommikul kell 6.05 pidi väljuma lennuk, mis viib meid töövarjutama Inglismaale. Räägin meist, kuna suurpärase võimalusena saime kahekesti ühte kooli vaatama minna. Algselt oli minu soov minna Liverpooli, kuid sealse kooliga koostöö ei sujunud. Õnneks oldi Shapis valmis lausa kaht inimest võõrustama ja nii juhtuski, et sõitsime Liinaga koos maalilisse Shapi külakesse.
Vaatleme kooli korraldust 10.06-14.06.2019. Meie eesmärgid töövarjudena olid erinevad. Mind huvitas eelkõige reaalne töö klassis erivajadustega õpilastega: soovisin näha abiõpetaja tööd ning koguda meetodeid ja ideid  hariduslike erivajadustega laste kaasamise kohta igapäevases õppetöös.
Kas ja kuidas minu tööalased eesmärgid täidetud said, sellest järgmistes postitustes. Esmane eneseületus oli autojuhina vasakpoolses liikluses „ellu jääda“ ning Manchesterist ligi 100 miili kaugusele Shapi külakesse jõuda. Sellepärast oleme blogipäise pildil autorooli ning kaardiga. Minu hirm suurlinnas sõitmise, vasakpoolse liikluse ning kalli rendiauto tervena tagasitoomise ees oli õnneks ülepaisutatud. Kuigi ringristmike ületamine oli keeruline kogu reisi vältel, ei tekkinud autot juhtides kordagi vastassuunas sõitmise soovi. Auto tunnetamine, kiiruspiirangutega arvestamine võtsid veidi aega (tuleb tunnistada, et algul olin ikka väga aeglane ja arg J ), aga nagu tark vanarahvas ütleb: „Harjutamine teeb meisteriks!“ Pärast esimest tundi suutsin end autoroolis mõnusalt tunda ning sõitu nautida . Tänu suurepärasele leiutisele, navigatsioonisüsteemile, ning väga heale kaardilugejale Liinale, ei eksinud me kordagi  teelt. Seega olin oma sihtmärki jõudes väga uhke, rõõmus ja valmis uuteks väljakutseteks.

Kohalikud kitsad teed Shapi lähistel

Aga miks olid minu esimesed „sõiduõppetunnid“ nii edukad? Arvan, et vastuseks on sealne liikluskultuur: inimesed on liikluses teistega arvestavad, mõistvad, viisakad. Näiteks, kui oli minu eesõigus ringristmikulle sõita, aga jäin kauaks „ohutut“ aega ootama, siis anti rõõmsal ilmel mulle käeviipega mõista, et võin julgelt seda teha. Ümberreastumisel oli vaja vaid suunatuld siss lülitada, kui mind „lubati vahele“ ka väga tiheda liiklusega teelõikudel ning enne ristmikke. Viisaka liikluskultuuri üle sain rõõmu tunda nii linnas, linnadevahelistel kiirteedel kui ka maal kitsastel külateedel sõites.
Miks enamik inimesi olid kaasliiklejatega niivõrd arvestavad, seda mõistsin 10. juuni hommikul Shapi kooli ustest sisse astudes. Sellest aga juba järgmistes postitustes.

Shap CE Primary School 

Peatse jällekirjutamiseni,
Terje Peets
Töövarjutaja Shapis