esmaspäev, 30. september 2019

Õpirändajad rõõmustavad: Projekti „Kaasav kool“ teine kogemuspäev õnnestus!

25. septembril jagasime meie uues koolimajas Kooli tn. 1 taas kord projekti „Kaasav kool“ õpirännetelt saadud kogemusi. Osalejaid oli rõõmustavalt palju, 30 ringis, lisaks Hillar Hanssoo kooli õpetajatele veel kolleegid Tarbja Lasteaed-Koolist, Paide Hammerbecki Põhikoolist, külalised Järvamaa Arenduskeskusest, Paide Linnavalitsusest ja Sihtasutusest Archimedes. 

Liina ja Terje rääkisid kaasamise süsteemist Shapi koolis ja tegid lõbusaid matemaatika ülesandeid. Helena tutvustas äsja valminud meetodite kogu. Ellen ja Ingrit juhendasid koostööharjutust, kus õpetajad kaardistasid tuge vajavate õppijate vajadusi ja seadsid eesmärke nende tõhusamaks toetamiseks. 

Meeleolu oli töine, arutelu asjalik, osalejad võtsid kaasa uusi mõtteid igapäevatööks ja lahkusid pärast kolmetunnist koolituspäeva rõõmsana. Tuge vajavaid õpilasi ei pea võtma kui mingit rasket probleemi, vaid nad on õppijad oma vajadustega ja peaksid teiste hulka sulanduma silma torkamata. Nautisime õpetajate asjalikku koostööd ja mõtteid selle kohta, kuidas tuge vajavaid lapsi paremini aidata. Meie õpetajad on lihtsalt imetlusväärsed, olles valmis  igas olukorras lahendust otsima ja seda ikka särasilmselt! 

Saime palju kiidusõnu sisuka koolituspäeva eest. Rahastajad Sihtasutusest Archimedes tunnustasid kooli väga hästi läbi viidud rahvusvahelise ERASMUS+ projekti eest. See oli meie esimene ERASMUS+ projekt, muide!
Meie, Õpirändajad, oleme projekti „Kaasav kool“ nautinud ja panime oma mõtted Word Arti pilti. 

Saimegi hakkama koos tehes!
Oleme rõõmsad ja töötame innustunult edasi!
30.septembril lõppes projekti ametlik tegevusaeg. Vaatame veel üle aruande ja siis ongi aeg läbi... 

Aga oh üllatust! Oleme juba saanud kutse viia läbi töötoa 17.10. Paides toimuval Haridusfestivalil, et tutvustada Meetodite kogu. Ikka kõik kuuekesi koos! Meile meeldib, et saame oma suurepärast kogemust edasi jagada! Aitäh, ERASMUS+ !

Õpirändajad 

Ellen Rosimannus
Kätlin Merisalu
Liina Lehis, 
Terje Peets
Helena Saar
Ingrit Talvist 

pühapäev, 29. september 2019

Õpirändajad mõtisklevad: Mis teeb koolist kaasava kooli?

Meil on olnud aega sellele mõelda. Meie hinnangul toimisid Inglismaal ja Saksamaal nähtud kaasamise (inclusion) mudelid hästi.  Üks märk sellest on, et hariduslike erivajadustega õpilasi pole klassis üldse märgata. Lapsed töötavad tunnis hästi kaasa, neil on oma plaan ja nad on igakülgselt toetatud. Kuigi diskussioon kaasamise üle pole endiselt vaibunud.

Oleme nähtud süsteeme juba ka tutvustanud. Toome need kirjeldused ära veelkord ka siin mõttega, et neist on veel kellelegi kasu.

Liina ja Terje panid kirja selle, kuidas Shapis  toetatatakse HEV-õpilasi.

Üldised põhimõtted:
  • Ühes klassis käivad lapsed õpivad erinevas tempos ja erineval viisil
  • Õpetajad kavandavad oma tunde ja valivad erinevat tüüpi tunnimaterjale, mis aitavad igal lapsel kõige paremini õppida.
  • Inglismaal võib hariduslike erivajadustega laps minna tavakooli, või erikooli, kus on ainult hariduslike erivajadustega õpilased. Enamik hariduslike erivajadustega lapsi läheb tavakoolidesse.
Tuge vajavaid õppijaid aidatakse tõhusalt, tugisüsteem on 6-astmeline, tavakoolis õpivad koos kuni 4. astmeni toetavad õpilased. 

I ASTME PLAAN - INDIVIDUAALSE ARENGU JÄLGIMISE KAART
  • Kõikidele õpilastele tehakse individuaalse arengu jälgimise kaart (kaust). Kaust läheb õpilasega järgmisse kooli kaasa
  • Kõikide õpilaste arengukaarte muudetakse iga 6 nädala järel (teema lõpus). Vajadusel lisatakse soovitusi.
  • Kaardil täidetakse iga lapse kohta 1) Plaan, mida õpitakse  2) Mida teeb õpilane  3)Mida teeb õpetaja  4) Oodatav tulemus
II ASTME PLAAN
Kool koostab hariduslike erivajaduste tugiplaani, kaasates lapsevanemat ja last, keskendudes tulemustele, mida laps vajab ja soovib saavutada ning kirjeldades üksikasjalikult, kuidas kool aitab neil neid tulemusi saavutada.
  • Analüüsitakse lapse raskusi koos vanematega.
  • Tehakse kindlaks lisatoetus, mida laps vajab.
  • Pannakse paika tugi, mis last aitab.
  • Kontrollitakse regulaarselt, kui hästi see töötab, et vajaduse korral toetuse suurust või laadi muuta.
III - VI ASTME PLAAN (Education, Health and Care (EHC) plan)
  • EHC-plaanil puudub riiklik standardvorming, kuid seal peab olema kirjeldatud
  • Lapsevanema ja lapse vaated, huvid ja püüdlused
  • hariduslikud erivajadused (SEN) ja teenused
  • HEV-iga seotud tervisevajadused ja tervishoiuteenused
  • HEV-iga seotud sotsiaalhoolduse vajadused ja teenused
  • Kooli või muu asutuse tüüp ja nimi, kus teenust pakutakse
  • Tulemused - kuidas täiendav abi lapsele kasu toob
  • Isiklik eelarvekorraldus
  • nõuanded ja teave - EHC vajaduste hindamise käigus kogutud teabe loetelu. 
SUHTLEMINE VANEMATEGA
  • Kool peab tugiplaani koostama kaasates vanemaid ja õpilast, keskendudes tulemustele, mida laps vajab ja soovib saavutada. Plaanis kirjeldatakse, kuidas kool aitab neil neid saavutada.
  • Kool peab vanematega kohtuma vähemalt kolm korda aastas, et koos üle vaadata, kuidas lapsel areng edeneb ja millised on järgmised vajalikud sammud. 
Lastevanematele on infovoldik, kus on kirjas kõik pakutavad tugimeetmed.

Ellen pani kirja näite Saksamaalt Kellinghusenist, kuidas keerulise haridusliku erivajadusega õppijat kaasatakse tavaklassi:

Sellele konkreetsele õppijale on määratud programm Förderschwerpunkt Lernen (meie LÕK=lihtsustatud õppekava).
  • Klassis on kaasas tugiisik, kes juhendab ka õppetöös. 
  • Eripedagoog teeb koostöös õpetajatega individuaalse õppekava , kohandab materjalid, koosta ja viib läbi hindelised tööd, on toeks tundides ehk siis on meie mõistes tugiõpetaja (Förderlehrer).
  • Lapsel on 10 põhiainete tundi nädalas väikses õpiabi grupis.
  • Koolis tervikuna on läbi mõeldud kaasamise meetodid. Näiteks matemaatikas on kogu koolis 4 tasemel tööülesandeid(baastase light, baastase, keskmine tase, ekspertide tase), emakeeles kasutatakse kogu koolis diferentseerimist, tehakse tööd sotsiaalse kaasamisega, näiteks on igal nädalal klassi koosolek, kus arutatakse probleeme ja plaanitakse klassi ühistegevusi.
  • Vanem on koostööaldis
  • Kui 9 aastaga ei jõua eksamiküpsuseni, võib jääda nõnda nimetatud Flex-klassi, kus valmistutakse süvendatud individuaalse programmi alusel põhikooli lõpueksamiteks. Toeks on eripedagoog. Pärast 9. klassi on lapsel positiivne tulevikuväljavaade, teda toetatakse ka edaspidistes õpingutes ja töökoha leidmisel.
Ingrit nägi Berliini Heinrich Zille Koolis samuti hästi toimivat kaasamise süsteemi, mille põhimõtted on sellised:
  • Hetke olukorra ja potentsiaalide kaardistamine
  • Toetuskavad
  • Kogu töö toimub klassis
  • Rohkelt visualiseerimist
  • Rõhk looval tööl
  • Sotsiaalsete oskuste õpe - Klassenrat
  • Vanem õpilane kui tugiisik
  • Tegevused peale tunde (sotsiaalne kaasamine)
  • Koostöö erinevate osapoolte vahel
  • Õpetaja on toetatud
Meie suurim soov ja unistus on, et ka Paide ja Eesti tuge vajav õppija saaks koolist hea hariduse, enesekindluse, positiivse ellusuhtumise ja head tuleviku väljavaated. Berliini Heinrich Zille Koolis öeldi, et Saksamaal algasid suured muutused 20 aastat tagasi ja et algul läks kõik üle kivide ja kändude. Nende innustav sõnum oli, et Eesti areneb palju kiiremini. Loodame meiegi. Eks me ju sellepärast Euroopa parimat kogemust kogumas käisimegi, et oma koolis seda kasutada ja avalikkusele tutvustada. 

On ju normaalne, et ka HEV-õppija on rõõmus ja enesekindel? Foto: internet

Õpirändajate mõtted kogus kokku Ellen Rosimannus

neljapäev, 19. september 2019

Ingrit vaatab tagasi: mida võtame kaasa oma kogemustest?

Kui korra veel meenutada, miks said töövarjutamiseks just need riigid valitud, siis vastusena tuleb, sellepärast, et neil on parimad kogemused, kuidas kaasata hariduslike erivajadustega õppijaid hariduslikult, emotsionaalselt ja sotsiaalselt kooliperre, säilitades jõukohase õppe, võimaldades osaleda koolipere tegevustes ja tunnetades end väärtuslikke ja kogukonda kuuluvatena. Eesmärgiks seadsime koguda erinevaid meetodeid, mida klassiruumis kasutada ning ideid kogukonna kaasamiseks õpetamis- ja huvitegevusse. Lähtusime küsimusest, mida oleks võimalik rakendada meie kodulinnas ning miks mitte haridussüsteemis laiemalt? 

Pea ees, uude olukorda hüpates, tuleb pinnale hulganisti küsimusi, mida mulle meeldib hirmudeks nimetada. Kas ma saan hakkama? Kas mind päriselt ka oodatakse? Mis saab siis, kui mis iganes juhtub? Kas suudan õpieesmärgid täita? Töö hirmudega on esimene samm, kui suudad hirmu enda jaoks vähemat lahti mõtestada, oled valmis riske võtma. Läbi nende küsimuste soovin meie kogemusi jagada. 

Kuidas saime hakkama vastuvõtjate leidmisega? See töö tuli teha ära ise, mis tähendab, et jah, elus tõesti ei tooda kõike kandikul ette, kuigi vahest on tore, kui sul veab. Ja vedamist oli meil palju! Juba selleski mõttes, et suutsime internetist leiduva info põhjal saada kuldaväärt koostööpartnerid. Loomulikult oli ka äraütlemisi, mis hoo maha võtavad, kuid mis muud kui uuesti püsti ja lootusrikkalt jätkata otsimist. Võimalusi on võrratult palju, kui oled valmis neid nägema. 

Iga õpirändel osaleja tegeles enne äralendu reisikorraldusega ehk siis otsis parimaid lennuühendusi ja ööbimiskohti sihtkohas. Ka sellega saime hakkama, nii uskumatu kui see ka on, et nii paljude võimaluste ajal tekib sobiva valiku leidmisel ikkagi probleeme. Näiteks Saksamaa väikelinnas Kellinghusenis oli ainus hotell veebruari lõpus just kinni. Õnneks aitas sobiva ulualuse leida Kellinghuseni turismiinfobüroo. Samas Berliin, kus mina olin, pakub oma lõputute valikutega mõistlikke leide otse kesklinnas. Kätlinit aitasid kontaktid sotsiaalmeedias leida parimaid lahendusi. Helena kasutas Airbnb võimalusi. 

Liina ja Terje soovisid enne Inglismaale sõitu harjutamist vasakpoolses liikluses, kuid praktikavõimalused meil siin puuduvad. Kätlin ütles oma kogemuse põhjal eelmise aasta augustis nii: “kaks esimest mahakeeramist ringidelt oli hullumeelne, edasi läks juba sujuvamalt”. Mis kõlab ju julgustavalt!?

Kas mind ikka oodatakse? Minu puhul lendas see küsimus, teise nimega hirm, korstnasse esimesel saabumise õhtul. Nimelt 24. veebruari pealelõunat olin oodatud oma juhendaja Astridi koju õhtusöögile, mis võiks veel ägedam olla kui tähistada kodumaa sünnipäeva Saksamaal ühe armsa perega?!

“Mis saab siis, kui midagi juhtub kategoorias” on meil jagada parimaid palu. Ausõna, üks parem kui teine. Kätlin leidis end autot rentida soovides punktist, kus rendiautosid hoopis tagastatakse. Mis muud kui sõit 100 km teises suunas, et siiski auto kätte saada.

Ellen seikles Saksamaal sama tublisti - lootes, et saksa keele oskajana ja palju kordi Saksamaal käinuna jõuab ta probleemideta kohale ka Kellinghusenisse, mis asub 50 kilomeetrit Hamburgist põhja pool. Aga võta näpust! Jõudes pühapäeva õhtul väikelinna Wristi raudteejaama, ei olnud seal ühtegi taksot. Hamburgis oli kinnitatud, et kindlasti on taksovõimalus. Seisad raudteejaamas, sihtkohta jääb veel „ainult“ neli kilomeetrit, järgmine buss tuleb kahe tunni pärast. Ellen tegi seda, mida poleks uneski endast arvanud – ta palus ühel raudteejaamas seisnud autol ennast kohale viia! Juht tegigi seda, milline tänu! Tagasitulekul rongiga lennujaama sõites ei pannud Ellen tähele, et istub vales vagunis. Nimelt haagitakse rongi tagumine osa ühes jaamas lahti ja see sõidab teises suunas. Lennujaama viib rongi esimene osa. Viimase minutil tabas ta olukorra ikkagi ära, kiired jalad ja esimeses vagunis ta oligi. 

Helena teadis, et vajab sihtkohas rendiautot, kuid mõtles, et küll lennujaama jõudes vaatab, millisest firmast rentida. Kohale jõudes selgus, et lennujaam oli väga väike. Rendiauto bokse oli küll, aga iga boksi juures pikk-pikk ootajate rivi. Kui lõpuks järg temani jõudis, selgus, et polegi ühtki sobivat autot enam pakkuda. Ainus võimalus oli sõita 80 km kaugusel asuvasse Düsseldorfi lennujaama, kus oli rendiautosid piisavalt. Kuidas aga sinna saada? Valida oli bussi, rongi ja takso vahel. Selleks ajaks aga oli viimane buss juba väljunud ning selgus, et rong sõidab küll Düsseldorfi, aga mitte lennujaama lähedalegi. Tuli võtta hingehinna eest takso. Kui pärast mõningast seiklemist Düsseldorfi lennujaama territooriumil rendiauto lõpuks käes oli, tuli veel Aachenisse sõita. Tegus päev igal juhul.

Mina olin Berliinis, Berliin teadagi on suurlinn, vaatamata sellele ekslemist polnudki, abiks on GoogleMaps, sealne ühistransport on loogilise ülesehitusega, kõik liigub Saksamaale omase täpsusega. Kui mõelda, et pean liikuma ka kahtlasemas subkultuuri piirkonnas, nagu seda Kreuzberg on, et mis kõik võib juhtuda - rööv, terrorism, siis kõige närvikõditavam juhtum oli minul tänavatel ühe väga suure rotiga, kes mul üle kinganina jooksis.

Minu tagasitulek koju kujunes samuti parajaks seikluseks. Lendasin Berliinist Riiga. Riias läbisin turvakontrollid ja andsin pagasi ära. Boardingut tehes selgus, et lennuk on ülebroneeritud ning mina olin see üks ja ainus “õnnelik”, kes valiti süsteemi poolt lennule mitteminejaks. Vaatasin kadedusega neid, kes lennukile kulgesid ja tunni pärast juba Tallinnas on. Mind suunati lennufirma letti, kus selgus, et et saan nende kulu ja kirjadega taksoga koju ja ebamugavuste pärast valuraha ka. Mõnu hetk hiljem istun juba taksos ja mõtlen, elu on bingo! 

Kas ikka suudan õpieesmärgid täita? Igal õpirändajal meie projektis olid kooli poolt antud ülesanded ja seatud isiklikud eesmärgid, nagu juba kirjutise alguses mainitud. Kogusime palju võtteid ja mõtteid tuge vajavate õppijate kaasamiseks, saime juurde julgust suhelda ja lõime uusi kontakte. 

22.04.2019 toimus Kaasava hariduse konverents, kus jagasime kogemusi ettekannetes ja töötubades. Osalejaid oli lisaks meie koolile ka Paide Hammerbecki Põhikoolist, Roosna-Alliku Põhikoolist ja Türi Toimetulekukoolist. Konverentsil osalejad olid helded kiitma sisu ja korraldust. Peaaegu 90% panid konverentsile tervikuna hindeks "väga hea". Poolte vastanute jaoks see isegi ületas ootused. Igaüks võttis kaasa vähemalt ühe hea mõtte või meetodi. Tõsteti esile, et olles ise innukad õppijad, suutsime õpitut innustavalt edasi anda. Mitmel korral märgiti ära hea õhkkond, positiivsus ja koostöö. 25. septembril jagame viimaste õpirännete kogemusi. Loodame, et tuleb sama inspireeriv päev nagu aprillis. 
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme saanud erakordselt innustava ja erilise õppimiskogemuse. 

Ingrit Talvist
Töövarjutaja Berliinis

pühapäev, 15. september 2019

Ellen võtab kokku: Kas me ikka saame Saksamaa kogemust kasutada?


„Kaasava kooli“ projekti aktiivne periood hakkab läbi saama. Siiski tahan veel arutleda selle üle, kas saame Saksamaa kogemust Eestis kasutada.

Alustuseks kiidan ennast, et panin Kellinghuseni Ühiskoolis emotsioonid ja eredad hetked üsna täpselt kirja.  Järgnev vestlus oma vastuvõtja Robertiga umbes töövarjunädala keskel ei lähe mul niipea meelest, aga kirja panduna mõjub see, nagu oleks eile toimunud.   
Vestluse hetkeks teadsin juba, et Kellinghuseni Ühiskoolis on ühe eripedagoogi hoole all 13 õpilast, et kooli 5. - 9. klassis töötab 5 eripedagoogi ja et eripedagoogid koonduvad keskusesse Förderzentrum.  
Tahtsin veelgi täpsemalt eripedagoogide süsteemi kohta teada. Ja siis see tuli, midagi jalust rabavat!

Ellen: „Mitu eripedagoogi teil keskuses töötab?“
Robert: „22“
Ellen: „22 Schleswig-Holsteini liidumaal?“
Robert:“ Ei, piirkonna keskuses.“
Ellen: „Ah siis Schleswig-Holsteini liidumaa Steinburgi maakonna (Kreis) keskuses?“
Robert:“ Ei, ainult Kirde-Steinburgi keskuses. Meil on maakonnas kolm keskust.“

Vau! Kiire arvutus ütleb, et Steinburgi maakonnas on kolm keskust ja neis kokku töötab umbes 60 eripedagoogi. Schleswig-Holsteinis on 16 maakonda,  see võiks siis kokku olla 16 x 60 eripedagoogi!!! Eeldusel muidugi, et kõigis keskustes ja maakondades on umbes samapalju töötajaid. Kui ka numbrid täpselt ei klapi, on uskumatu ikkagi!  

Vasakul Saksamaa kaart ja sellel märgitud Schleswig-Holsteini liidumaa. Paremal sellesama liidumaa 16 maakonda, sealhulgas Steinburg, kus asus minu töövarjukool Gemeinschaftsschule Kellinghusen 

Siinkohal tundub, et Eestis ei olegi võimalik tuge vajavate õppijate olukorda palju parandada.  Esiteks ei ole meil ei nüüd ega tulevikus kuskilt võtta sellist suurt arvu eripedagooge. Lisaks on Kellinghusenis väga hästi toimiv diferentseerimise süsteem ja seda kasutatakse tervikuna, mitte ainult ühe õpetaja tunnis. Palju toetab Kellinghuseni tugisüsteemi see, et paljud emad on kodused või käivad tööl poole kohaga. Vanemad on üldiselt koostööaltid ja lapsed ei puudu koolist. Kui raske erivajadusega noor lõpetab põhikooli, siis töökoha leidmise võimalusi suurendab see, et Saksamaal on suurtel firmadel kohustus võtta tööle erivajadusega inimesi.

Võtsin siiski kaasa mõtteid, kuidas tugisüsteeme Eestis edendada. Siin blogiski olen kirjutanud teemadest, mis mind eriti puudutasid ja kus ma näen võimalust midagi teha.

Kõige-kõigem ahhaa-elamus oli see, et ka tõsise vaimse arengu mahajäämusega laps tunneb ennast hästi. Tema enesehinnang on positiivne, ta suhtleb, on rõõmus ja tuleb kooli heameelega. Ta oskab rääkida, mis läks hästi ja mis eesmärgid tal on. Ta õpib koos eakohaselt arenenud lastega, ainult et temale kohandatakse materjali, tal on kõrval eripedagoog ja vajadusel tugiisik. Tal aidatakse 9. klassis jõuda põhikooli lõpuni. Kui tõesti vaja, siis saab ta tunnistuse, kus kirjas ainult sõnaline tagasiside, aga ka ilma hinneteta tunnistusega on tal positiivne tulevikuväljavaade.  Hästi on toetatud ka kõikide teiste õpiraskustega lapsed, näiteks autistlikud ja sotsiaal-emotsionaalse raskusega lapsed.

Kellinghuseni Ühiskoolis nägin hästi toimivat kaasamismudelit, mida saab kasvõi teatud osades Paide Hillar Hanssoo Põhikoolis kasutada. Imetlusväärne, kui  palju erinevaid meetodeid suudetakse ellu viia 800 õpilasega Kellinghuseni Ühiskoolis! Jah, kool on koos tegutsemine ja iga koolipere liige peab ennast tundma kaasatuna.

Märkus: Vahepeal oleme õpirändajatega omavahel väga palju kogemustest rääkinud ja aru saanud, et ka nende töövarjukoolides oli väga toetav ja tõhus tugisüsteem, kus tuge vajavad õppijad tundsid ennast tavaklassis hästi. Oleme kõik kindlad, et meie koolis saab iga õpilast paremini toetada ja anname oma osa sellesse.  Aitäh, ERASMUS+!

Töövarjutaja Ellen
viimaste muljetega töövarjunädalast Kellinghusenis 


neljapäev, 15. august 2019

Ellen innustab: Diferentseerimine toetab õppija individuaalsust

Enne uue kooliaasta algust kirjutan veel mõnest kogemusest töövarjunädalal Saksamaal Kellinghusenis. 
Üks teema on diferentseerimine, mis on kooli koduleheküljel https://www.gms-kellinghusen.de/schulkonzept.html   toodud välja kui kooli tugevus.

Diferentseerimise või individualiseerimise mõistet kasutatakse ka Eestis ning  need tähendavad õppijate iseärasuste arvestamist õpetamisel ja hindamisel. Kogesin Kellingusenis, et see tõesti toimib. Kuidas?

Tutvustan kolme meetodit: lisapuhkepauside andmine, erinevatel tasemetel õpetamine ja testimine ning erinevad tunnistused.

Ühes 5. klassis, kus ma kauem olin, õppis 16 õpilast, nende seas kolm intellektipuudega last ja üks üliandekas, kelle toevajadusest kõneles tõsiasi, et umbes tunni keskel ronist ta laua alla ja õpetaja käis tema juures mitmeid kordi meelde tuletamas, et töö tuleb ära teha. Neile lastele anti lisapuhkepause.  
Üliandeka lapsega oli kokkulepe, et kui ta viis tundi innukalt töötab, tohib ta 6. tunni olla õpisaarel (saksa keeles pädagogische Insel) ehk siis eraldi toas, kus ta saab sotsiaalpedagoogi hoole all mängida arendavaid mänge mängida ja lihtsalt puhata. Minu küsimuse peale õpiväljundite täitmise kohta sain vastuseks, et laps õppis viies tunnis nii palju, et on ära teeninud meeldiva tegevuse kuuendas tunnis.

Rahutul intellektipuudega lapsel oli päeva peale kolm kaarti, millega sai ta lunastada võimaluse 5 minutiks klassist välja minna ja liikuda. Iga puhkepausi eest tuli kaart ära anda. Pärast puhkepausi oli ta jälle valmis õppima. Laps käis tõesti õues liikumas, sest nii oli kokku lepitud. Kokkuleppeid õpilastega sõlmitakse nii suuliselt kui kirjalikult. 


Puhekpausi lubav kaart 
Elleni poolt Saksamaa kogemusest inspireerituna valmistatud puhkepausi kaart.
                           

Teine 5. klassides kasutatav võte oli õpiülesannete ja testide lahendamine erinevatel tasemetel. See on ülekooliline nõue. Näiteks matemaatikas kasutati tähiseid baastase light, baastase, keskmine tase, ekspertide tase, emakeeles märgiti tasemeid tärnidega. Esimesed kaks taset on jõukohased ka tuge vajavatel õppijatele, teised pigem eakohaselt arenenud õppijatele, aga taseme valib õpilane ise.  

Tegelikult pole vaja karta, et baastase on liiga väike eesmärk.  Sinna on valitud kõige olulisem materjal, mille omandamine   tagab pikemas perspektiivis nõutava taseme lõpueksamite sooritamiseks. Õpetajale on see suur töö ja vastutus, et materjali oskuslikult diferentseerida, aga selle korvab teadmine, et õppijale valikute andmine on oluline  vastutustunde ja autonoomia arendamisel.



Emakeele hindeline töö kolmel tasemel. Parim hinne on "6".
Parimat hinnet on võimalik saada kõikidel tasemetel. 

Matemaatika tundides antakse teemade kohta tööplaan, mida nimetatakse checklist. Teistes ainetes ei ole checklist kohustuslik, aga mõned õpetajad teevad seda. Iga õppeühiku alguses on  sissejuhatus teemasse, kus õpetaja selgitab materjali ja tehakse koos ülesandeid. Seejärel hindab õppija enda oskusi ja valib vastavalt hindamise tulemusele taseme, millel jätkab. Vahel soovitab ka õpetaja sobivat taset. Fotol on üks matemaatika plaan, kus on ülesanded viiel tasemel: Basiswissen light, Basiswissen, Basiswissen II, Aufbauwissen ja Expertenwissen. Plaanis määratakse kindlasti ka ülesannete täitmise tähtaeg. 

Kui õppija lahendab valitud taseme  ülesandeid, siis õpetaja või eripedagoog aitab teda vajadusel. Tehtud ülesanded märgitakse tehtuks. See motiveerib. Iseseisva töö faasis saab iga õppija töötada oma tasemel ja tempos. Üks õpetaja kasutas nõndanimetatud „endast märku andmise valgusfoori“ (Meldeampel). Selleks oli ühest otsast roheline ja teisest punane plastiktoru, millega õpilane andis teada, et tal on küsimus. Siis pani ta punase otsa ülespoole. Töömeeleolu minu poolt vaadeldud tundides oli hea, oli nalja ja naeru ning tõsist süvenemist. Kui teema on läbi, vaatab õpetaja ülesanded läbi ja hea saavutuse eest saab templi.


Matemaatika tööplaan checklist, peal Meldeampel, abi küsimise vahend.  

Erinevatel tasemetel tehtud ülesannete hindamisest rääkides üllatas mind see, et ei tehta vahet, mis tasemel keegi töötab. Üks selgitus on see, et baastaseme ülesanded garanteerivad vajalikud oskused. Teine oluline aspekt on see, et õppija ise saab endale eesmärke seada, ka riske võtta. See kõik toetab ennast juhtiva õppija kujunemist.

Oluline tugi raskema haridusliku erivajadusega lapsele on eripedagoog või tugiisik. Eripedagoog on Eesti mõistes tunnis ka abiõpetaja  ja tugiisik aitab samuti õppeülesannete lahendamisel, mitte ainult ei suuna käitumist. Minu poolt vaadeldud klassides olid mitmel õpilasel täiesti teised õpikud või siis õpiku kohandatud variant. 

Ka tunnistused on diferentseeritud. Sügava erivajadusega õppijad ei saa alates 2018/ 19. õppeaastast hindeid, vaid ainult kirjeldavaid hinnanguid. Neile on pärast põhikooli avatud teistsugune õpitee kui eakohaselt arenenud õpilasele. Siiski võivad nad proovida teha tavalisi  lõpueksameid.

Päris lõpuks võiks ehk lisada, et Saksamaal toetab diferentseerimist traditsiooniline kolme haru süsteem: Hauptschule, Realschule, Gymnasium.  Eestis on alati olnud ühiskool, kus tasemeid ei eristata, sellepärast on meil raskem hakata selliselt diferentseerima. Nii Eestis kui Saksamaal on aga tõsine väljakutse kaasata sügava erivajadusega õpilasi. Mulle tundus, et saame üksteiselt õppida. Mina usun diferentseerimisse ja innustan seda võtet proovima!    

Ellen Rosimannus 
töövarjutaja Kellinghusenis   



esmaspäev, 15. juuli 2019

Liina unistab: Kaasav kool ja üldõpetuse põhimõtte rakendamine on võimalik ka Eestis


Lugesin hiljaaegu  Liina Malva, Merlin Linde, Katrin Poom-Valickis, Äli Leijen koostatud „OECD õpetaja pedagoogiliste teadmiste pilootuuringu Eesti raportit“, milles Eesti üliõpilasi ja tegevõpetajaid võrreldes tuli välja, et kaasava haridusega seonduvate teadmiste omandamise võimaluste osas on üliõpilaste hinnangud pea kõigis aspektides (va soolised eripärad) kõrgemad kui tegevõpetajatel. Eriti suured on erinevused diferentseeritud õpetamise, õppija erivajaduste väljaselgitamise, nende kaasamise ja multikultuurse pedagoogika rakendamisel. 


Kõige tagasihoidlikumad olid nii üliõpilastel kui õpetajatel õppimise ja arengualased teadmised. Konkreetsemalt valmistasid vastajatele raskusi teadmised õpimotivatsioonist, mõtlemisprotsessidest ja õppimisest ning õppimise toetamisest. 


Uuringu tulemused olid minu jaoks jahmatavad. Värskelt Shap´ algkooli tunnid silme ees panid mind mõtlema  teema üle, miks on nii suur erinevus on traditsioonilisel Eesti koolil nähtuga. Ka meil ju räägitakse nii palju kaasamisest, märkamisest ja õpilaste keskestest meetoditest. Teoorias peaks ju kõik ideaalne olema kuid praktikas ei toimi…

Õnneks on ka Eestis sarnaseid näiteid Shap´kooliga. Täiesti juhuslikult sattusin alles 2018 aasta sügisel avatud Lilleoru Põhikooli (http://pohikool.lilleoru.ee/et) kodulehele. Tegemist on erakooliga, mis kasutab õpetamiseks Teadliku Muutuse Kunsti meetodi. Kuigi ma ise olen täiesti tavalise munitsipaalkooli õpetaja on mul hea meel, et Eestisse on jõudnud tasulised erakoolid nagu Emili kool (http://emilikool.ee/et ), Gaia kool (http://gaiakool.ee/meie-kool/ ) jt mis kasutavad üldõpetuse põhimõtteid, õuesõppe ja avastusõppe elemente, õpitakse läbi mängu ja praktilise tegevuse. Samuti on rahvusvaheliselt tunnustatud õppekavade (IB ja EB) alusel on võimalik õppida seitsmes Tallinna ja Tartu koolis. Ka rahvusvahelist haridust pakuvad peamiselt erakoolid, milles õppimine on tasuline. 
Ma loodan, et sellised erakoolid on oma positiivsete tulemustega eeskujuks Eesti koolivõrgu, arengusuundade ja õppekava arendajatele ning Eesti kool tervikuna muutub ka tegelikult selliseks kooliks, mida riiklik õppekava kirjeldab ning kõik lapsed saavad õppida koolides, mis arvestavad ning toetavad iga lapse individuaalset eripära.



(Skeem: haridus- ja teadusministeerium, https://www.hm.ee/et/opikasitus)

esmaspäev, 8. juuli 2019

Terje kirjutab: Lugemisest Shap CE Algkoolis

Ära hind raamatut selle kaane järgi,“ ütleb üks vana rahvatarkus. Just see mõte tuli mulle pähe, kui väliselt halli ja ilmetusse Shap CE Algkooli sisse astusime ning kooli tegelikke võlusid avastama hakkasime. Ülisõbralikust vastuvõtust ja viisakatest õpilastest juba rääkisin, täna tahan aga jagada teiega rõõmu, kuidas selles koolis lapsi lugema harjutatakse. Just harjutatakse, õpetatakse ikka ka, aga pigem püütakse luua kogu koolis keskkond, kus lugemine on elu üks loomulik, vajalik ning mõnus osa. Mida selleks siis tehakse?

Esiteks on igas klassis olemas lugemisnurk (Reading Corner). Meil Eestis alustati lugemispesade projektiga juba 2004. aastal, seega 15 aastat tagasi. Ma pole kindel, kas idee on liikunud meilt välismaale või vastupidi, igatahes oli suur rõõm näha, et õpilastel on võimalus end patjadele mõnusalt istuma või pikutama sättida, riiulist raamat või koomiks võtta ning lugemisest rõõmu tunda. Eakohased raamatud igapäevaseks lugemiseks olid õpilastele teemade kaupa madalale riiulile paigutatud. Lugemishuvi ergutamiseks ning lugemise tähtsuse rõhutamiseks oli seintele, põrandale või riiulitele kleebitud erinevaid värvilisi lauseid, näiteks „Reading is dreaming with open eyes“, „Reading helps you to become an interesting person“, „Discver the magic“ jne. Päevakava oli õpilastel tihe, ilusa ilma korral oldi vahetundides õues, seega jäi õpilastele lugemisnurgas olemiseks aega vaid enne tundide algust. Ühest vaatlusnädalast jäi kahjuks väheks, et teada saada, kui aktiivselt lugemisnurki päriselt kasutatakse, aga need olid olemas ja IGAS klassiruumis.  
 













Kuigi lapsed ei olnud lugemisnurkades, nägime iga päev pidevat raamatute lugemist. See lugemine oli ühelt poolt kohustuslik, teisalt aga loomulik koolitöö ning elu osa. Nagu Eestis, ei taha ka suur osa Inglismaa lastest lugeda, erinevate värviliste ekraanide maailm on palju põnevam. Selleks, et lugemist elu üheks tavapäraseks osaks muuta, toimis selles koolis lugemispäevikute („Reading Record Book“) süsteem. Igal lapsel oli oma lugemispäevik ning raamat vastavalt lugemisoskuse tasemele. Nädala jooksul pidi õpilane kodus vähemalt 3 korda ette lugema, koolis loeti ette ka õpetajale. Lapsevanem/õpetaja kontrollis lugemist ning kinnitas seda oma allkirjaga. Lisaks allkirjale tuleb lugemispäevikusse anda lühike hinnang lapse lugemisoskusele. 

Õpilane sai ise valida raamatu, lugemise tempo ja aja. Lugemise harjutamise juures olid positiivseks toeks ning innustajateks nii lapsevanem kui õpetaja. Lugemispäevikusse jäid sissekannetena raamatute pealkirjad ja kommentaarid lugemisvilumuse kohta. Seega oli lapse areng pidevalt jälgitav, aga kõige tähtsam: iga laps jõudis raamatuga lõpuni ning sai eduelamuse. 
Eraldi väärib esile toomist 91-aastane endine kooliõpetaja, proua Brown. Kena vanaproua käib oma vabast tahtest ning soovist kasulik olla igal reedel 7-8aastaste õpilaste lugemist kuulamas. Korraga on prouaga koos 3 last, kes ühekaupa ette loevad, seejärel arutatakse sisu üle. Kellel saab loetud, läheb tagasi klassi ja tuleb uus õpilane. Kuna süsteem on tuttav, toimub liikumine vaikselt ning rahulikult.
Reedel kontollib klassiõpetaja lugemispäevikud üle: lööb kiitva templi märgi neile, kes on vähemalt 3 korda ette lugenud ning rohelise markeriga märgitakse nädala lõpu piir. Raamatu sisu mõistmiseks (ja ka abiks lapsevanemale sisu üle arutlemiseks) on raamatu järjehoidjaks sisu kokkuvõtvad küsimused. Alati, kui raamat saab läbi loetud, tuleb sellest õpetajale ka jutustada. Iga õpperühma tublide lugejate vahel loositakse reedeti välja auhind- raamat. Väiksema lugemishuviga lapsi motiveeribki ehk kõige enam võimalus valida auhinnaraamat. 

Lapsed on harjunud ning teavad, et kui tunnis tekib „vaba hetk“ (ülesanne saab kaaslastest kiiremini lahendatud, õpetaja abistab/töötab kellegi teisega ega pole uut korraldust andnud vms), siis tuleb pooleliolev raamat kätte võtta. See on osa õppetööst, mida kõikides klassides ühtviisi järgitakse. Nii ei teki neil küsimust, miks ma pean, vaid võetakse raamat ja hakatakse lugema. Mõni suure innuga, teine lihtsalt kohustusest. Taaskord tõdesin, kui oluline on ühesugused reeglid erinevate õpetajate poolt, et jõuda soovitud tulemusteni olenemata õppeainest.

Kuigi antud kooli igas klassis on lugemisnurk, riiulid teateteoste ning arvutitega, on siiski eraldi raamatukogutuba. See on küll väike, klassisuurune ruum, kus tehakse rühmatöid ja toimetab After School Club (meie mõistes pikapäevarühm), aga iga nurk sellest ruumist on raamatute ning lugemise kiituseks. Seal on raamatuvalikud lugemissoovitustega, laste koostatud kokkuvõtted ning joonistused loetud kirjandusest, diplomid lugemisüritustel osalemise eest, väited, miks lugemine on kasulik jne. Mina leidsin sealt ühe põneva meetodi, mida kavatsen kohe sügisel oma klassiski proovida. Selleks meetodiks on „Lucky Dip“ („Õnnelik juhus“). Suurel postril on luuleread reeglitega. Plastikkorvis on paberisse pakitud ning nööriga kinni seotud raamatud. Raamatut võib katsuda, aga sisu on üllatus. Ku õpilane on uudishimulik ja otsustab väljakutse vastu võtta ehk raamatu paberist lahti harutada, siis tuleb teos ka läbi lugeda. Kuna lapsed on loomu poolest uudishimulikud, on see suurepärane nipp nende lugema meelitamiseks. Kooli direktor ise olevat mitu raamatut sellest korvist läbi lugenud ja iga kord üllatusega rahule jäänud. Eks katsetan sügisel läbi, kuidas meie lapsed väljakutsega kaasa tulevad.

Laste lugemishuvi suurendamisel on oluline roll õpetajapoolsel heal eeskujul. Nagu meil Eestis, nii loevad ka õpetajad Inglismaal ise palju ette ja arutlevad lastega. Praegu, vihmasel suvel, on hea aeg isegi raamat kätte võtta ning minna seiklema kodust lahkumata.