kolmapäev, 20. märts 2019

Ellen mõtiskleb: Eripedagoog - võtmeisik õppija toetamisel


Minu vastuvõtjaks Kellinghusenis oli eripedagoog Robert Pilgrim. Meessoost eripedagoog on isegi Saksamaal haruldus. Eripedagoog ei ole otseselt kooli töötaja, vaid Förderzentrum (tugikeskus) alluvuses ja töötab tavaliselt mitmes koolis.

Schleswig-Holsteinis hindab õppijat raskema haridusliku erivajadusega puhul eripedagoog, mitte kooliväline nõustamismeeskond nagu meil Eestis. Näiteks teeb ta vaimse võimekuse, tähelepanu ja kontsentratsiooni teste. Autismi hindab aga psühhiaater nagu meil Eestiski. Muuseas, autismi diagnoosi ei panda välja enne 6. klassi. Kuigi sõna „diagnoos“ kõlab hirmsalt ja meditsiinikeskselt, õpib Kellinghuseni Ühiskoolis 18 autistlikku last, nad on hästi toetatud ning saavad hästi hakkama. Kui nad jätkavad gümnaasiumiastmes, jätkub tugi ka seal.  

Pärast erivajaduse hindamist teeb eripedagoog avalduse liidumaa haridusministeeriumile, et laps võetaks spetsiaalsesse eritoe programmi (Förderschüler). Eripedagoog koostab soovitused õpetajale, kohandab õppematerjale, räägib läbi õpieesmärgid õppija, õpetajate ja vanemaga, õpetab põhiaineid, käib tundides toetamas ja on alati olemas. Lapsed  jooksid igal hommikul Roberti juurde, tervitasid rõõmsalt ja rääkisid vahepeal juhtunust. Eripedagoog saadab tuge vajavat last kuni kooliaja lõpuni.
Minu hinnangul on eripedagoogi hoole all olevad lapsed head suhtlejad, ei puudu koolist ja on positiivse enesehinnanguga. Neil kõigil on keeruline hariduslik erivajadus. Mõnikümmend aastat tagasi oleksid nad õppinud erikoolis, aga tänapäevase toetatud õppimisega lõpetavad nad põhikooli ja neil on positiivne tulevikuväljavaade.  

Miks ma eripedagoogi tööst Saksamaal nii põhjalikult ja innustunult räägin? Sest meilgi  Eestis oleks rohkem eripedagooge vaja. Oleks tore, kui eripedagoogi nõuandeid usaldaks nii õpetaja kui lapsevanem. Eesti haridustraditsioonis on juurdunud tava, et õpetaja saab kõigega hakkama üksi. Aga meilgi võiks proovida varianti, et eripedagoog kohandab materjale või teeb vähemasti ettepanekuid.
On küll üks suur vahe Kellinghuseniga, mida ei saa päevapealt muuta - seal tegeleb eripedagoog korraga 13 lapsega, mitte terve vanuseastmega või lausa kooliga. Aga hea Saksamaa kogemus innustab ehk süsteemi meilgi võimaluste piires muutma.  


8. klass eelkutseõppes
.
Teistega koos autistlikud noored, keda esmapilgul ei märkagi.
Foto: Erakogu 



neljapäev, 14. märts 2019

Ingrit jagab: sõnum Berliini koolist

Olen töövarjutaja. Meie blogi kaanefotolt esimene, tulpidega. Tulbid olid küll mõeldud ühe Hollandi kooli jaoks, kuid Hollandi asemel olin 25.02. - 1.03.2019 töövarjuks Berliinis asuvas Heinrich-Zille Põhikoolis http://www.heinrich-zille-grundschule.de Ja ma ei kahetse, et taoline muutus toimus! Kool on  1.- 6. klassiline, õpilasi on pea 400 ja õpetajaskond-tugipersonal muljetavaldav 60 hinge (see number sisaldab ainult lastega töötavaid õpetajaid-spetsialiste). 

Valisin Heinrich-Zille Põhikooli internetist leitava info põhjal -  nimelt on kool olnud suur kaasaja juba 20 aastat, kooli on tunnustatud mitmetes valdkondades, kuid enim märkmist väärib 2005. aastal EL poolt antud auhinnaline esikoht nimetusega "Kaasamine teeb koolist Kooli". Keda siis kaastakse? Üks suund on kindlasti teisest keele- ja kultuuriruumist õppija, kuid mind huvitasid enim hariduslikud erivajadused. 

Millise sõnumi ma endaga kaasa tõin on see, et kui küsisin oma juhendajalt, Astridilt, et kuidas te seda kõike teete ja saavutate, vastas ta nii: esmalt me loobusime lähtumast meditsiinipõhisest diagnoosist. Mida see tähendab? See on põhimõtteline muutus selle koha pealt, millele me keskendume. Kas me keskendume puudustele (deficity) ehk sellele, mis ei ole võimalik, on raskesti saavutatav või võimalustele (possibilities), milles on jõud ja lahendused.
Kui me oleme kodeeritud nägemaks vaid kitsaskohti siis me neid ilmselgelt ka näeme ja sinna kinni jääme. Täpsemaid kaasamise näiteid toon juba järgnevates blogipostitustes. 


Fotol auhinnalise esikohaga kaasa tulnud kujutis "Valikud".
Foto: erakogu


Taasjagamiseni!

Ingrit Talvist
Õpirändaja Berliinist



























esmaspäev, 4. märts 2019

Ellen jagab: See võrratu viguritega viies klass


Eesti koolisüsteemist teame, et 5. klass on suurte muutuste aeg. Klassiõpetaja asemel tulevad  aineõpetajad, laps hakkab paremini tunnetama enda võimeid, teismeiga oma väljakutsetega tuleb peale ja õpimotivatsioon võib kokkuvõtteks langeda. Kellinghuseni Ühiskoolis tulevad 5. klassid erinevatest algkoolidest (Grundschule),  alustatakse uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Kuus paralleeli õpib eraldi hoones, kuna peahoonesse ei mahuta ära.  
 
5. klassis tutvuvad lapsed üksteisega ja uue õppimissüsteemiga. Töövarjunädala esmaspäeval olin loomingulise eneseväljenduse (Darstellen und Gestalten) tunnis, kus tehti draamapedagoogika harjutusi. Samal ajal toimusid veel tehnika, liikumise, informaatika, loodusteaduste, prantsuse keele, ladina keele, ühiskonnateaduste tunnid. Mõtlesin, et see on mingi huvitegevus, aga ei, tegemist on hindelise valikainega ja igal aastal kuni põhikooli lõpuni saab valida ühe aine.

5. klassides on ühine programm „Üksmeelne klass“ (Gemeinsame Klasse), kuhu on aktiivselt kaasatud kooli sotsiaalpedagoog. Näiteks toimuvad regulaarselt kiusamist ennetavad tegevused. Kõikides klassides on „tugevuste puu“, kus kirjas kõikide head omadused, muuhulgas ka õpetaja.  

Aineõpetajad ühtlustavad teadmiste taset, sest see on nii erinev. Lisaks õpivad tavaklassis ka keerulisemate hariduslike erivajadustega lapsed. Koolis kasutatav ühtne diferentseerimissüsteem toetab õppetöö individualiseerimist, nii et iga õppija saab töötada vastavalt enda võimetele. Kasutatakse erinevatel tasemetel ülesandeid ja teste. Näiteks matemaatikas saab iga õpilane teema alguses tööplaani ehk checklisti, mille järgi igaüks oma tempos töötab. Emakeele, matemaatika ja inglise keele tunnis on eripedagoog, kes toetab abivajajaid ning mitmetel õpilastel on tugiisik, kes aitab ka õppeülesannete lahendamisel.  

Tundides, kus mina käisin, valitses rõõmus meeleolu, lapsed tõstsid kätt, arutlesid kaasa ja mobiiltelefone ei kasutatud. Iseseisva töö ajal töötati üksi või paaris, õpetaja abi oodati kannatlikult. Kõik töötasid võimete kohaselt. Loomulikult tuleb ette paremaid ja halvemaid päevi. Ühel päeval vastasid lapsed kõigele „Ei!“ (Nein!), nii et õpetaja viskas nalja, et lapsed vist vastavad eitavalt ka küsimusele: „Kas tahate koju minna?“. 

Klassijuhatajatunnis võeti kõigepealt välja küsimuste kastike (Klassenrats-Briefkasten) ja arutati sinna laste endi poolt kirjutatud küsimusi. Seekord olid need seotud järgmise klassi ühisüritusega, milleks on ööbimisega klassiõhtu. Lõpus mängiti kuulsuste arvamismängu, milles osales ka õpetaja. 

Sain kahe 5. klassiga sõbraks ja aitasin mõnda last ülesannete tegemise juures. Nautisin nende nalju ja vigureid. Eriti soe tunne jäi sellest, et ka keerulise haridusliku erivajadusega laps töötas kaasa, sai  õpituge ja õppis koos eakaaslastega võrdsena võrdsete seas.

 

                                               "Tugevuste puu". Foto: erakogu

kolmapäev, 27. veebruar 2019

Ellen kirjutab: Saksa koolisüsteem on muutumas

Mina, Ellen Rosimannus, blogi kaanefotol paremalt kolmas, gloobusega, olen 25.02. - 1.03. 2019 töövarjuks Schleswig-Holsteini liidumaal Kellinghuseni Ühiskoolis (https://www.gms-kellinghusen.de). Kooli 5.-13. klassis õpib üle 800 õpilase ja õpetab 60 õpetajat. Valisin Gemeinschaftsschule Kellinghusen internetis leiduva info põhjal sellepärast, et seda peetakse Schleswig-Holsteinis edumeelseks mitmetes valdkondades. Eriti suured edusammud on toimunud kaasava kooli loomise suunas, mida tahtsingi oma silmaga näha. Minu isiklik õpieesmärk on tutvuda õppija toetamise süsteemiga tervikuna ja eripedagoogi tööga. Kuigi kirjutan edaspidi veel mitmeid postitusi, võin öelda, et olen kooli valikuga väga rahul. 

Alustuseks Saksamaa haridussüsteemist. See on keeruline, sest 5. klassis määratakse lapsed võimete järgi kolme suunda:  Hauptschule, Realschule, Gymnasium. Gümnaasium kestab 12 või 13 aastat ja selle eesmärk on valmistumine ülikoolis õppimiseks. Hauptschule on 9-klassiline kool, mille järel minnakse õppima eriala. 5. klass on traditsiooniliselt orienteerumisaasta (Orientierungsstufe), kus selgub õppijate edasine haridustee.  Veel keerukamaks teeb Saksa haridussüsteemi see, et kõigil 16 liidumaal on see oma ja teistest erinev, kuigi ühiseid jooni on ka. Ühtset ühesugust Saksa haridussüsteemi ei ole, sest haridus on liidumaade, mitte Saksamaa Liitvabariigi pädevuses.

Gemeinschaftsschule Kellinghusen on viimase kümne aasta jooksul teinud palju uuendusi. Üks nendest julgetest sammudest on see, et kolm ülal kirjeldatud traditsioonilist koolisuunda on omavahel liidetud ühiskooliks (Gemeinschaftsschule). Teine uuendus on see, et kõik õpilased õpivad koos, nii eakohaselt arenenud (Regelschüler) kui tuge vajavad lapsed. 5. klassides, kus mina põhiliselt töövarjutasin, oli vaimupuudega lapsi ja üks silmatorkav üliandekas poiss, kelle põhiline raskus oli sotsiaal-emotsionaalne. Tegeldakse ka autistlike lastega, keda on kooli põhikooliosas kokku 18. Viiendad klassid õpivad eraldi majas, kuna kuus klassikomplekti ei mahtunud algklasside majja enam ära. Hoones oli varem erikool (Förderzentrum), neli aastat tagasi alustas selles ühiskooli üks õppehoone.  

Eestit teati Kellinghusenis selle järgi, et oleme infotehnoloogiaga ülihästi varustatud ja et meie noored oskavad väga hästi inglise keelt.

Gemeinschaftsschule Kellinghusen juhtlauseks on „Kool on koos tegutsemine“ (Gemeinsamkeit macht Schule). Ka mind võõrustav eripedagoog Robert Pilgrim tõi esile mõtte, et kool on eelkõige sotsiaalne koosolemine ning haridusliku erivajadusega õppijad peavad õppima võimalikult palju teistega koos.  

Kuigi hariduslike erivajadustega õppijatele pakutakse Saksamaal tuge juba vähemasti pool sajandit, on ka selles vallas tunda uut hingamist. Üks märgatav suund on  püüdlus kasutada positiivsemat ja vähem sildistavat sõnavara. Näiteks välditakse sõna „vaimupuue“. Selle asemel räägitakse tugimeetmest, mis on suunatud õppimise tõhustamisele (Förderschwerpunkt Lernen). Teine suund on sügavamate hariduslike erivajadustega õppijate õpetamine ühiskoolis, kuigi Saksamaal oli varem väga palju erikoole. Seoses sellega on tarvis klassi siseselt õpetust tõhusamalt diferentseerida ja vajadusel kaasata tugiisikuid, aga selle nimel pingutatakse. 

Julgustav kogemus on see, et iga kool ja iga piirkond võib luua uusi meetmeid probleemidega hakkama saamiseks. Näiteks on Steinburgi maakonnal välja töötatud protseduur puudumistega (Schulabsentismus) tegelemiseks ja Schleswig-Holsteini liidumaal on juhised autistlike laste õpetamiseks ühiskoolis. Nagu minu võõrustaja aga ütles, saab uuendusi ellu viia vaid siis, kui kool on avatud uuendustele ja valmis ise tegutsema. Ega see meil Eestiski teisiti ole. Või mida arvad sina, armas lugeja? 




Kellinghuseni Ühiskooli 5. klasside hoone on hubane ja just parajalt suur. Fotod: erakogu





Jällekirjutamiseni! Muide, meil on siin kevad! 

Ellen Rosimannus 
Töövarjutaja Saksamaal Kellinghusenis 

kolmapäev, 6. veebruar 2019

Õpirändajad mõlgutavad mõtteid: mida me teeme järgmise õpirände ootel?

Kätlini postitused augustis toimunud õpirändest Inglismaale on läbi loetud, muljed kuulatud ja järgmised töövarjutajad Ellen ja Ingrit ootavad põnevusega sõitu Saksamaale Kellinghusenisse ja Berliini, mis toimub veebruari lõpus. 

Kas siis ongi vaikne ootamise aeg? Ei! Kindlasti mitte! 

Ingrit ja Helena õpivad saksa keelt. Õpetajat ei pea kaugelt otsima, Ellen on ju muuhulgas ka saksa keele õpetaja. Õppimine edeneb, loomulikult! 

Enne jõule tegelesime reisikorraldusega ehk siis otsisime parimaid lennuühendusi ja ööbimiskohti. Uskumatu on see, et nii paljude võimaluste ajal tekib igas mõttes sobiva valiku leidmisel ikkagi probleeme. Näiteks Saksamaa väikelinnas Kellinghusenis on Booking.comis pakutav hotell veebruari lõpus just kinni. Õnneks on selles Paide suuruses linnakeses väga kena ja hea köögiga seenioride kodu (Seniorenheim), kus saavad ööbida ka linna külalised. Selleni aitas jõuda linna turismiinfobüroo. 

Samas Berliin oma lõputute valikutega pakub lubavalt toredaid leide otse kesklinnas. Kesklinna lähistel Kreuzbergi linnaosas asub Ingrit töövarjutama Heinrich-Zille Põhikoolis, kool on tunnustatud oma eduka integratsiooni metoodika poolest. Kreuzberg on kihav oma mitmekultuurilise tausta poolest, siit on pärit Berliini punk-rock liikumine, tänavatants ja räpp. 

Liina ja Terje vajaksid hädasti kultuurilist ettevalmistust Ühendkuningriigis hakkama saamiseks. Aga kus sa siin Eestis vasakpoolses liikluses auto juhtimist harjutad? Kätlin tegi vasakpoolse liikluse juba augustis läbi ja on Inglismaal lausa elanud, vähemalt teoreetiliselt ja oma kogemust jagades saab ta abiks olla. 

Hästi on meie projektis ka see, et kõik projektipartnerid on samaks jäänud. Leidsime meid vastu võtvad koolid ju lihtsalt internetilehekülgedel oleva info järgi. Varasemat suhtlust pole kellegagi olnud. Kontakt on aga loodud, mõlemad pooled ootavad kohtumist. Hea koostööpartner on kulda väärt otseses mõttes. 

Lugege siis veebruari lõpus jälle meie muljeid, seekord Saksamaalt!

Jällekirjutamiseni!
Õpirändajad

teisipäev, 16. oktoober 2018

Kätlin mõlgutab mõtet: kogukonna kaasamine õppe- ja huvitegevusse mitmekesistab õpilaste kogemusi

Viies päev Šotimaal erines teistest selle poolest, et võtsin päeva fookusesse teise töövarjutamisperioodi eesmärgi, milleks oli koguda ideid kogukonna kaasamiseks õpetamis- ja huvitegevusse, mida oleks võimalik rakendada ka meie kodulinnas ning miks mitte ka haridussüsteemis laiemalt. Mul oli hea meel tõdeda, et nii Eesti kui ka Šotimaa haridusmaastikul pööratakse kogukonna kaasamisele suurt tähelepanu ning rakendatakse selleks erinevaid meetodeid, mis kahe riigi lõikes on väga sarnased.

Mõlemas koolis, nii Libberton Primary School´is kui Wiston Primary School´is pöörati suurt tähelepanu sellele, et olla kogukonda kaasav kool ning mõlemad olid selles minu hinnangul edukad. Kogukonnaliikmeid kaasati aktiivselt õppe- ning huvitegevuse kavandamise - ja läbiviimisprotsessi. Ma leian, et just tiheda koostöö tulemusena toetas kogukond igapäevaselt läbiviidavat õppetööd ning andis suurema panuse huvitegevuse mitmekesistamiseks vastavalt võimalustele, mis aitas mitmekesistada õpilaste kogemusi ja avardada seeläbi nende maailmapilti ning kujundada väärtushinnanguid.

Erinevad meetodid, mida kasutati:
- lastevanemate koosolekud;
- arenguvestlused;
- tagasisideküsitlused ja nende analüüs;
- kuulumine erinevatesse võrgustikesse (sarnane meie "Tervist edendavate koolide võrgustikuga");
- ühistegevuste ja koostööprojektide läbiviimine koos lastevanematega;
- lastevanemate kaasamine huviringide läbiviimisel;
- lapsevanemate ja kogukonnaliikmete kaasamine õppetegevuse läbiviimisel;
- koostöö kohalike ettevõtjatega (koostöös näiteks avatud uste päevade korraldamine);
- ettevõtete kaasamine koolitranspordi korraldamisel;
- noorteorganisatsiooni (YFC) kaasamine huvitegevusse.

MINU YFC KOGEMUS: Ühel õhtul oli mul võimalik osaleda kohaliku YFC klubi mänguõhtul, mille eesmärk oli arendada meeskonnatöö oskusi. Millega on YFC näol tegemist? YFC ehk National Federation of Young Farmers´Clubs on maapiirkonna noori ühendav organisatsioon, mis pakub liikmetele võimalust enesearenguks, rahvusvaheliste kogemuste saamiseks ning toetab kujunemisel aktiivseks kogukonnaliikmeks. Mind kaasati kohe kohaliku Carluke Young Farmers´ Club´i liikmete poolt aktiivselt tegevusse, mille käigus oli mul võimalik tundma õppida noorteorganisatsiooni olemust ning selle liikmeid ja nende panust kogukonda. Koostöö koolidega on mõjutanud nende liikmeskonda. Mänguõhtu käigus jagati meid võrdsetesse meeskondadesse ning me hakkasime omavahel mõõtu võtma erinevaid oskusi vajavates teatevõistlustes. Proovile pandi nii loovus, täpsus, kiirus, suhtlemis- kui ka meeskonnatöö oskus. Kokku osales mänguõhtul kuus 6-liikmelist võistkonda ning mänge viisid läbi noored ise. 

Mänguõhtu käigus oli mul läbi meeskonnaliikmeks olemise võimalik tutvuda maapiirkonna noori ühendava noorteorganisatsiooni tegevusega. Foto: Andrew McGregor

Kogukonna kaasamine kooli õppe- ja huvitegevusse mitmekesistab õpilaste kogemusi, kuid mitte ainult. Kõik kogukonnaliikmed, kellega mul õnnestus selle nädala jooksul antud teemal vestelda ja mõtteid vahetada, tõid välja, et nad ise õpivad selle käigus samuti iga päev midagi uut, mis hoiab neid motiveerituna. Nende sõnul pole midagi paremat kui see tunne, mis tekib siis, kui saad anda oma panuse õpilaste kujunemise teel aktiivseteks kogukonnaliikmeteks.

Kätlin Merisalu
Töövarjutaja Šotimaal


pühapäev, 30. september 2018

Kätlin arutleb: ainetevaheline lõiming aitab luua suurt pilti

Neljas päev töövarjutamise nädalast möödus Wiston Primary School´is, mis oli ühtlasi selles koolis minu viimane. Päeva veetsin koos P1-P4 vanuserühma õpilaste ja nende õpetajatega. Eriti suurt rõõmu pakkus sel päeval mulle võimalus olla ka ise päeva jooksul õpetaja rollis, kui avastasime koos õpilastega arvude salapärast maailma, inglise keele ilu, meeskonnatööd pallimängudes ja rütmi läbi trummipulkade.

Ühes eelmistest postitustest tõin juba välja, et õpilaste jagamine päeva jooksul erinevatesse õpirühmadesse annab võimaluse paigutada õpiraskustega õpilased neile jõukohasemasse rühma, et toetada nende individuaalset arengut maksimaalselt. Avastasin, et sellel on veelgi positiivseid omadusi: aitab ennetada koolikiusamist, motiveerib ja innustab õpilast andma endast parima, soodustab õpilastevahelist suhtlust ja aitab luua läbi ainetevahelise lõimingu uut teadmist ning kinnistada õpitut. Kui tuleme tundide juurde, siis nende jooksul kasutatakse palju ainetevahelist lõimingut, mille eesmärk on läbi selle tekitada õpilastele teadmine, mis on mitmetahuline. Niisamuti on erinevad õpiülesanded omavahel lõimitud, et seeläbi kinnistada õpitut ning panna õpilased märkamatult tegelema matemaatiliste ülesannete lahendmisel hoopis kirjatehnikaga ja vastupidi. Selle muutis võimalikuks õpetajate omavaheline koostöö ning põhjalik tundide ettevalmistus. Sel hommikul oli meil õpetajatega koosolek, et üle vaadata päeva jooksul läbi viidavate tegevuste õpiväljundid, milline on oodatav tulemus ja ülesanded ning nende sisu.

Järgnevalt toon välja kolm meetodit, mida õpetaja päeva jooksul kasutas:

"Speedwriting" ehk kiirkirjutamine: igal õpilasel oli oma kirjutustahvel ning taimer, mis seadistati ühe minuti peale. Õpetaja jagas neile töölehed sõnadega, mida nad eelmisel korral olid õigekirja harjutamiseks kasutanud (8 lihtsamat sõna ühel pool ning 2 keerulisemat sõna teisel pool lehte). Lehed sõnadega olid õpilastel erinevad, sest õpetaja oli nende töölehtede koostamisel arvestanud õpilaste võimekusega. Ülesande eesmärk oli kinnistada sõnade korrektne kirjutamine läbi kiirkirjutamise meetodi. Õpetaja lisas juurde võistlusliku momendi, et proovile panna samaaegselt õpilase täpsus, vilumus ning keskendumisvõime. Õpilase jaoks oli eesmärk kirjutada sõna ühe minuti jooksul võimalikult palju kordi. Hiljem kontrollis õpilane ise oma tulemust ning kirjutas selle eraldi lehele. Hindamisel pidasid nad silmas käekirja, sõna õigekirja ning seda, mitu korda sõna kirjutati.

"The target" ehk teadmiste märklaud: Õpetajal on põrandale maha märgitud märklaud, mille keskpunkt on tähistatud kollase tähekesega. Õpilased seisavad kõige välimisel ringil, võrdsete vahedega, võrdsel kaugusel keskpunktist. Meetodi eesmärgiks on mänguline teadmiste kontroll. Õpetajal on ette valmistatud teemakohased kordamisküsimused. Küsimusele õige vastuse andes liigutakse märklauas edasi keskme poole.

"Reading buddies" ehk lugemissõbrad: klassiruumis on korv pehmete kaisuloomadega, mida kasutatakse õppetunnis siis, kui toimub õpetajale ettelugemine. Samal ajal, kui õpetaja kuulab ühte õpilast, on teistel võimalus valida endale sobiv lugemiskaaslane ja valida mõnus koht, kus kõva häälega hakata talle enda raamatut lugema. "Reading buddy" ei pea alati olema kaisuloom (ka mina sain võimaluse olla üheks lugemissõbraks, kellele ette loeti. Huvitav, mis siis ikkagi lõbustuspargis juhtus?), vaid võib ka lugeda klassikaaslasele kellel on erinev raamat. Kõva häälega lugemist kasutatakse lugemisvilumuse tekitamiseks, teksti paremaks mõistmiseks ning selleks, et õpilane kuuleks iseenda hääldust.

Mõnus lugemisnurk ja vahvad "reading buddies" ehk pehmed kaisuloomad innustavad õpilasi rohkem lugema. Fotod: Kätlin Merisalu

NOTE TO MYSELF: Märka väikeseid edasiminekuid, sest need ongi need väikesed rõõmud elus, mis viivad suurte tegudeni! 

Kätlin Merisalu
Töövarjutaja Šotimaal