Reede, 26. aprill 2019

Helena jutustab: Saksamaale waldorfpedagoogikat avastama

Tere! Mina olen Helena, blogipäises olevalt pildilt paremalt esimene.
Minu töövarjutamise soov lennutas mind suuremate ja väiksemate viperuste kiuste Saksamaale, täpsemalt Aacheni Vabasse Waldorfkooli (https://www.waldorf-aachen.de/).

8. aprilli kevadisel hommikul astusin ootusärevalt sisse Aacheni Vaba Waldorfkooli väravatest, kus õpib ligi 500 õpilast 61 töötaja valvsa pilgu all. Tegemist on kahe(kolme)teistkümne klassilise erakooliga. Lapsi õpetatakse seal juba aastast 1985, seega oli see kool juba viieaastane kui meil Eestis alles esimene waldorfkool loodi.
Aacheni Vaba Waldorfkooli rõõmus välisfassaad

Waldorfpedagoogika ise on juba üsna vana, sel aastal tähistati ülemaailmsete pidustuste saatel saja aasta möödumist esimese waldorfkooli asutamisest.
Mis pedagoogika see aga on?

Waldorfpedagoogika on Rudolf Steineri loodud õpetus- ja kasvatusmetoodika, mis põhineb antroposoofilisel inimeseõpetusel. Antroposoofia on vaimuteadus ehk see, kui vaimne inimeses on seotud vaimsega kõiksuses. Antroposoofiast saab lisa lugeda siin: http://antroposoofia.ee/.

Lihtsamalt öeldes on waldorfpedagoogika eesmärgiks võimaldada lapse individuaalsuse vaba avaldumist ja arengut. Waldorflasteaedades ja -koolides püütakse äratada lastes olevad jõud, oskused ja tunded. Eesmärgi täitmist toetavad õppeainete omavaheline lõimumine, projektõpped, epohhõpe, individuaalsuse ja ealiste iseärasustega arvestav õppekava, õppetöö rütmiline liigendamine jne. Waldorfkoolis on mõned huvitavad õppeained nagu eurütmia ja aiandus, mida meie tavakoolides üldiselt ei ole. Samuti tegeletakse palju vormijoonistusega, mis kõlab samuti huvitavalt.
Eelkirjutatu paremaks mõistmiseks tuleb aga asja ise kogeda. Seda ma õpirände ajal teha kavatsesingi.

Kuid miks ikkagi valisin oma õpirändeks just waldorfkooli, kui ise olen õpetaja tavakoolis? Sest olen veendunud, et õppida on võimalik kõigilt ja kõigest ning mis võiks olla veel huvitavam kui õppida veidi teistmoodi pedagoogikast, mis on meie tavakoolis praktiseeritavast võrratult erinev. Erinevused ju rikastavad ning just neid rikkusi mina sinna otsima läksingi. Kas ja mida ma sealt leidsin? Sellele annan vastuse juba järgmises postituses.

Kaunist kevade jätku,
Helena

Esmaspäev, 22. aprill 2019

Õpirändajad on uhked: Kaasava hariduse konverents õnnestus!

22. aprillil toimus Paide Hillar Hanssoo Põhikooli Kaasava hariduse konverents, kus jagasime seni toimunud õpirännete kogemust. Saalis oli üle 40 osaleja! Lisaks meie kooli õpetajatele ka kolleegid Paide Hammerbecki Põhikoolist, Roosna-Alliku Põhikoolist, Türi Toimetulekukoolist ning Paide Linnavalitsuse esindaja. Tore oli kuulda, et mõni osaleja otsustas veel konverentsi hommikul, et tuleb siiski.  

Enne konverentsi seadsime ruumid valmis, pabistasime natuke ja tegime fotojäädvustuse direktriss Kersti Kivisooga.
Enne konverentsi algust. Foto: erakogu

Pärast tervitust ja konverentsi kava tutvustamist rääkis Ellen projekti "Kaasav kool" saamisloost. Algus oli peaaegu nagu muinasjutt: "Elasid kord Paide Ühisgümnaasiumi õpetajad, kes tahtsid väga õppida. Aga mitte seminaridel kuulates ja arutledes, vaid väga praktiliselt, näiteks kolleeegi töövarjutades. Mitte Tartus, Tallinnas ega mujal Eestis, vaid välismaal. Siis tulidki kokku õpihimulised Õpirändajad ja hakkasid ideid koguma ning projektitaotlust kirjutama..."
Üks huvitav fakt -  Sihtasutus Archimedes allkirjastas positiivse otsuse raha eraldamise kohta Elleni sünnipäeval 2018. aasta maikuus. Vaat missugune sünnipäevakingitus!

Ellen, Kätlin, Ingrit ja Helena andsid ülevaate tööst tuge vajavate õppijatega koolides, kus nad ühe nädala töövarjuks olid. Need koolid olid Libberton Primary School ja Winston Primary School (Kätlin Merisalu),  Kellinghusen (Ellen Rosimannus), Heinrich-Zille-Grundschule Berlin (Ingrit Talvist), Waldorfschule Aachen (Helena Saar). Kõlama jäi, et tuge vajavad õppijad on neis koolides hästi toetatud ja Õpirändajad on töövarjunädalal saanud hindamatu õppimiskogemuse. Waldorfkool on teistsugune kui kõik teised töövarjukoolid, aga sealseid õpetamisvõtteid saab ka meie koolissüsteemis kasutada, näiteks õpetamisfilosoofiat inimesest kui tervikust. 

Viisime läbi neli töötuba: Kogukonna kaasamine - milleks ja kuidas (Kätlin), Waldorfi pedagoogika (Helena), Õpilaselt õpilasele - arutelud klassinõukogus (Ingrit) ja "Keerulise haridusliku erivajadusega õppija õpetamine tavaklassis". Töötubades tehti praktiliselt läbi õpirännetelt kogutud meetodeid ja arutati nende rakendatavuse üle. Tagasiside oli väga positiivne, et töötoad olid praktilised, sisukad ja osalejad ootavad põnevusega meetodite kogu, kus kõik õpirännetel kogutud meetodid sees.  

Muutusime konverentsi ette valmistades veelgi paremaks meeskonnaks ja saime esinemiskogemuse.  Kätlinil oli lausa mitu ülesannet - lisaks töötoale ja ülevaatele oma töövarjunädalast juhtis ta konverentsi. Suurepäraselt loomulikult!

Konverentsil osalejad olid helded kiitma sisu ja korraldust.  Peaaegu 90% panid konverentsile tervikuna hindeks "väga hea". Poolte vastanute jaoks see isegi ületas ootused. Igaüks võttis kaasa vähemalt ühe hea mõtte või meetodi. Tõsteti esile, et olles ise innukad õppijad, suutsime õpitut innustavalt edasi anda. Mitmel korral märgiti ära head õhkkonda ja koostööd konverentsil. Võtame tänuga vastu ka asjalikud soovitused, näiteks et pikad lingid internetis leiduvatele küsimistikele võiks anda qr-koodiga.  

Konverentsi suurem eesmärk oli aga see, et paraneks õpetajate valmisolek, teadmised ja oskused tuge vajava õppija õpetamiseks kaasavas keskkonnas ehk siis tavaklassis tavakoolis. Kaasamine tähendab lisaks jõukohastele õppeülesannetele ka osalemist koolipere ühistegevustes ja lapse tunnet, et ta kuulub sinna. Meie tahaksime, et väikelasside õpiksid kasvõi osaliselt koos teistega. Julgust saime meid vastuvõtnud koolidelt, kus  õppimist nähakse eelkõige sotsiaalse koosolemisena. Kui keeruliste hariduslike erivajadustega laste igakülgne kaasamine toimib mujal Euroopas, siis tasub seda ka meil proovida. 

Aitäh, armsad konverentsil osalejad! Liina ja Terje käivad juunis Inglismaal ja sügisel jagame õpitut jällegi töötubades. Seniks kirjutame siin ja koostame meetodite kogu. 

Liina tegi tänasest päevast mõned toredad klõpsud: 
Helena  valmistub ettekandeks
Terje seab fotoseina valmis
Tähtis toiming osalejate registreerumine


Kätlin juhib konverentsi 
Ellen räägib töövarjutamisest Kellinghusenis
Vestlusgruppidesse jagatakse In line meetodiga
Kätlini töötoas arutatakse kogukonna  kaasamist kooli tegevustesse 
Mõned meetodid, mis jäid osalejatele meelde 

Kolmapäev, 17. aprill 2019

Ellen rõõmustab: Autistlikud lapsed õpivad teistega koos ühiskoolis


Kellinghuseni Ühiskoolil on pikaajaline kogemus autistlike laste  õpetamisel.   Algse plaani järgi oleksingi töövarjutanud klassis, kus on mitu autismiga last, aga kuna 8. klass oli just eelkutseõppes, siis sattusin 5. klassi. Kolleegide käest küsides ja  ja autistlikke lapse klassides vaadedes sain siiski põgusa ülevaate autistlike laste kaasamisest.    

Minulegi pole autismiga lapsed võõras teema. Olen kogenud, et need lapsed on tõrksad, tihti pahas tujus, ühe väga kindla huviga, aga kui tekib hea kontakt, saab hakkama küll. Vahel on lausa lõbus. Kindlasti ei ole autistlikud lapsed automaatselt väiksemate vaimsete võimetega, kuigi nad ei taha teha asju, mis neile ei meeldi ja seetõttu ei pruugi teadmised välja paista.

Kellinghuseni Ühiskoolis õppivad autistlikud lapsed saavad hakkama nii õppimise kui suhtlemisega, on rahumeelsed ja ei torka käitumisega silma. Arvan, et neid on aidanud tõhus tugisüsteem. Koolis on neil tihti kaasas tugiisik (Schulbegleiter). Varem käisid paljud autistlikud lapsed erikoolis, nüüd tavakooli tavaklassis. Mõne õpilasega väikeklassides õpivad ainult need, kes ka tugimeetmete toel suures seltskonnas ei kohane.  

Steinburgi maakonnas on välja töötatud üldised juhised autistlike laste toetamiseks. Eripedagoog koostab tugikava igale õppijale individuaalselt ja selles antakse nõuanded konkreetseks juhtumiks.  Palju pööratakse tähelepanu lapse tugevuste väljatoomisele, sest need kompenseerivad vajakajäämised. Juhistes on nõuanded järgmiste valdkondade kohta: tööjuhiste formuleerimine, töölehe vormistamine, paaris- ja grupitöö rakendamine,  juhised matemaatika, emakeele ja võõrkeelte, muusika ja kehalise tundideks ning üldised nõuanded. Näiteks  peavad tööülesanded olema hästi konkreetsed, vajadusel olulised osad visuaalselt rõhutatud ja väikesteks osadeks jagatud. Kehalises võiks meeskondlikud tegevused asendada individuaalsete tegevustega. Sama kehtib ka grupitööde kohta teistes ainetes. Nõuanded aitavad kindlasti lapse kaasamisel õppetöösse.

Ülal kirjeldatud juhised võtsin koju kaasa ja tõlkisin eesti keelde. Rõõmustan hästi toetatud autistlike laste üle Kellinghusenis ja soovin südamest meie lastele sama head käekäiku. 
  
Kiri Kellinghuseni Ühiskooli peasissekäigu kohal ütleb: "Kool on koos tegutsemine."
Individuaalsus rikastab koosolemist. Foto:erakogu 

Pühapäev, 14. aprill 2019

Ingrit jagab: õpitänav

Üks läbiv meetod, mida Heinrich-Zille Põhikoolis pea igas klassis kasutati, oli õpitänav (Lernwege). Täna kirjutan täpsemalt, mis meetodiga tegemist on ja kuidas seda klassiruumis rakendada.


Õpitänava taustal on hea ja lihtne õpiülesandeid silmas pidada. Foto: erakogu.


Mis on õpitänav? Põhimõtteliselt on see õpiprotsessi visualiseerimine, kus õppija roll on olla nähtav õpiülesannete läbimisel. Õpitänav peaks olema klassis nähtaval kohal ja küllaltki suures formaadis, et teemad või ülesanded oleksid hõlpsasti loetavad. Õpitänaval on nn erinevad tänavad, mis tähistavad põhimõtteliselt õpiülesandeid. Meetodi kohaselt õppija ise märgib oma asukoha kas siis kleepsu, magneti vms abil, õpiülesandeid tehes liigub ta ühelt tänavalt teisele mis tähendab, et siis ühelt ülesandelt teisele. Meetod on kasutatav igas tunnis, kus on õpieesmärgid või ülesanded. Õpitänava pikkuseks võib olla üks õppetund, õppepäev või üks õppenädal, see oleneb juba õpetajast, millise perioodi ta valib.

Meetodi eesmärgiks on õppija vastutuse tõstmine, õppija on aktiivne oma rollis, võttes vastutust enda poolt tehtavale. Õppija on pigem ennastjuhtiv kui et passiivne ootaja, keda juhatatakse läbi õpiprotsessi. Minu tegus ja armas juhendaja eripedagoog Astrid rõhutas, et mitte mingil juhul ei tohiks õpitänav saada võistlusplatsiks, millest õppija tormab läbi, võttes mõõtu teiste õppijatega ja proovides iga hinnaga oma liidripositsiooni säilitada. Kui nii mõelda, siis tõesti, kellele meeldiks arutud kihutajad tänavatel?!
Õppimine ei ole võistlemine ja kui õppimises mingitki võistlusmomenti tekitada, siis teeb õppija seda iseendaga, sest õppimise põhieesmärgiks on areng ehk enda ületamine.

Õpitänaval on õppijad tähistanud end magnetitel. Näha on, et kõigil on oma tempo. Foto: erakogu
Leian, et õpitänav on lihtsasti kohandatav meie koolides kui üks õpilaste aktiviseerimise ja miks mitte motiveerimise meetod, sest igasugune visualiseerimine hõlbustab õppija orienteerumist õpitavas, lisades selgust tehtule ja ees olevale.

Ingrit Talvist
Töövarjutaja Berliinist

Teisipäev, 2. aprill 2019

Ellen arutleb: Mida teha sisserändajatega?


Möödunud nädalal kirjutas Ingrit teisest keele- ja kultuuriruumist õppijate kaasamisest Berliinis. Ka Kellinghuseni Ühiskoolis on eraldi integratsiooniprogramm sisserändajate lastele. Tegelikult kasutatakse sõna „migratsioonitaustaga lapsed“, mis on neutraalsem. Viimane suurem Kellinghusenit puudutanud sisseränne toimus 2016. aastal Süüriast.

Koolis on keeleõppeklassid sisserännanute lastele (DaZ-Klassen). Programm kestab tavaliselt kolm aastat. Esimesel aastal õpitakse keelt omakeskis, teisel aastal ollakse mõned tunnid tavaklassis, näiteks matemaatikas, ja kolmandal aastal jätkab laps tavaliselt tavaklassis.

Perega Saksamaale põgenenud lastega on keerulised lood. Mõned pole aastaid koolis käinud ja ei oska emakeeleski lugeda ega kirjutada. Mõned noormehed ei suuda taluda naisõpetajate juhtivat positsiooni klassis, sest kodumaal ei ole naistel sõnaõigust. Kõik need probleemid mõjutavad õppimist. Siiski väga paljud kohanevad ja jõuavad koolis hästi edasi.

Ühel hommikupoolikul olin nõnda nimetatud Flex-klassis, kus toetatakse 9. klassi õpilasi, kellel seda vaja. Klassis oli enamik migratsioonitaustaga õppijaid, kelle suurim probleem on riigikeele ehk siis saksa keele oskus. Igaüks töötas oma aine ja teemaga, õpetaja toetas. Klassis valitses hea töömeeleolu. Õppijatele meeldib Flex-klassis õppimine. Nad tunnetavad, et saavad tuge, et igaüks saab omas tempos töötada, et nad on koos hea meeskond. Mulle jäi kõrva, et Flex-klassis võib 8. ja 9. klassi teha kolm aastat, kui kahe aastaga lõpueksamiteks valmis ei ole. Lõputunnistusele mingit märget sellest ei jää. Lihtsalt programm on paindlikum. 
  
Ühel õhtupoolikul astusin sisse noorte ja vanade ning erinevatest kultuuridest pärit inimeste kohtumispaika nimega Mehrgenerationenhaus. See on linna poolt finantseeritav asustus, kuhu kõik võivad tulla vaba aega veetma, saksa keelt õppima või nõu saama. Veebruaris 2019 tegeleti 48 migratsioonitaustaga perega.

Siia tulevad ka seeniorid, kellele  linn on käima pannud tasuta bussi, et sõita poodi või tulla keskusesse teistega suhtlema. Noored tulevad pärast kooli siia koduseid töid tegema või vaba aega veetma. Keskuse töötajad hoiavad tegevusel silma peal. Sisserändajad käivad saksa keelt õppimas. Sellel õhtupoolikul, kui mina läbi astusin, istusid noored ja eakamad ühise kohvilaua taga, ajasid juttu ja õpetasid üksteisele eluks vajalikke oskusi. Õhtul pidi toimuma noorte korraldatud disko.

Flex-klassi projekt, kus noored
toovad välja selle õppevormi eelised.
Foto: Erakogu
Mehrgenerationenhaus, mille seinal olev plakat ütleb,
et integratsioon toimub hariduse kaudu. Foto:erakogu





















Mehrgenerationenhaus on järgimist vääriv ettevõtmine, millest võidaksid nii noored kui eakamad, kohalikud kui migratsioonitaustaga inimesed. Kool peaks aga paindlike programmidega aitama integreeruda.  

Ellen Rosimannus 
töövarjutaja Kellinghusenis Saksamaal