Esmaspäev, 25. märts 2019

Ingrit kirjutab: muukeelne õppija

Nagu eelmises postituses sai mainitud, on Heinrich-Zille Põhikool Berliinis justnimelt tubli kaasav kool, kus enamik kaasatutest on teisest keele- ja kultuuriruumist õppijad. Neist suurem osa on juba mitmendat põlve elavad Türgi taustaga lapsed, kes tundsid end koolis väga hästi ja keeleprobleeme neil enamasti ei olnud, seega nad ei vajanud erilisi kohanemisprogramme, kuid oli ka äsja saabunud muukeelseid, sealhulgas ka sõjapõgenikke Lähis-Idast, kes olid tõhustatud toe õppel, mis tähendas 6-kuulist keeleõppe programmi väikestes rühmades ja kes osalesid ühendatud õppes klassiga näiteks loovainetes ja liikumistundides.

Sealses koolis olles, mõistsin, kuivõrd oluline roll on koolil, mis teeb võimalikuks lapse emakeele, minatunnetuse ja kultuuri säilitamise, aidates tal samas kohaneda ka asukohamaa ehk siis saksa keele ja kultuuriga. Nägin, et kooli käes on võti, mis peab võimaldama selle, et toimuks rikastumine, mitte vaesestumine läbi põliskeele ja kultuuri välja juurimise. Berliini koolil on mitmeid programme, kuidas vähemuskultuure kaasata ja eelarvamusi mahendada. Läbi rollimängude, keelelise teadlikkuse seminaride, eelarvamusi vähendavate ürituste ja klassis läbiviidavate arutelude (Klassenrat) õpetatakse maailmade keelte paljususe loomulikkust ja väärtuslikkust.

Julgusega kool
Foto: erakogu


Millal kaasata äsja saabunud muukeelne õppija? Ühene vastus on -  koheselt kui õppija saabub kooli. Teine küsimus on, kuidas seda teha? See sõltub juba lapse vanusest, kuid üldiselt käis see nii, et õppija 1.-3. klassis kaastatakse koheselt klassi, ilma eriliste keelteprogrammide või teadlikkuse tõstmiseta. Peab teadma, et Saksamaal on koolikohustuslik laps kuue aastane, seega räägime me kuue kuni kaheksa aastastest lastest. Teate ju isegi, kui kergesti väiksemad lapsed kohanevad, nad ei ole veel ära õppinud barjääride seadmist, nad ei teadvusta üldse mingeid takistusi. Nad kasutavad kehakeelt, rohket osutamist ja žestikuleerimist. Vanemad, äsja saabunud liideti küll klassiga, aga õppetöö käis ülal kirjeldatud tõhustatud toe meetodil. Mida märkasin klassiruumides, oli laialdaselt kasutusel olev piltkiri (piktogrammid) ja nimetused asjadel, nn visuaalne sõnavara. Need sõnad on lapse poolt lugemisel äratuntavad sõnad, nii et koos tegutsedes ja õppides toimub märkamatult pidev baassõnade äratundmine.

Visuaalne päevaplaan
Foto: erakogu


Võib öelda, et kakskeelsus iseenesest ei ole probleem, aga ta võib selleks saada, kui ümbritsev on mittetoetav. Kui lapsed kogevad kriitikat, õpivad nad hukka mõistma, kui vaenulikkust, siis võitlema. Samas, kui lapsed kogevad julgustamist, õpivad nad olema enesekindlad. Kui nad tunnetavad tolerantsust, õpivad nad olema kannatlikud nii endaga kui teistega.

Heade uute mõteteni!

Ingrit Talvist
Töövarjutaja Berliinist

Kolmapäev, 20. märts 2019

Ellen mõtiskleb: Eripedagoog - võtmeisik õppija toetamisel


Minu vastuvõtjaks Kellinghusenis oli eripedagoog Robert Pilgrim. Meessoost eripedagoog on isegi Saksamaal haruldus. Eripedagoog ei ole otseselt kooli töötaja, vaid Förderzentrum (tugikeskus) alluvuses ja töötab tavaliselt mitmes koolis.

Schleswig-Holsteinis hindab õppijat raskema haridusliku erivajadusega puhul eripedagoog, mitte kooliväline nõustamismeeskond nagu meil Eestis. Näiteks teeb ta vaimse võimekuse, tähelepanu ja kontsentratsiooni teste. Autismi hindab aga psühhiaater nagu meil Eestiski. Muuseas, autismi diagnoosi ei panda välja enne 6. klassi. Kuigi sõna „diagnoos“ kõlab hirmsalt ja meditsiinikeskselt, õpib Kellinghuseni Ühiskoolis 18 autistlikku last, nad on hästi toetatud ning saavad hästi hakkama. Kui nad jätkavad gümnaasiumiastmes, jätkub tugi ka seal.  

Pärast erivajaduse hindamist teeb eripedagoog avalduse liidumaa haridusministeeriumile, et laps võetaks spetsiaalsesse eritoe programmi (Förderschüler). Eripedagoog koostab soovitused õpetajale, kohandab õppematerjale, räägib läbi õpieesmärgid õppija, õpetajate ja vanemaga, õpetab põhiaineid, käib tundides toetamas ja on alati olemas. Lapsed  jooksid igal hommikul Roberti juurde, tervitasid rõõmsalt ja rääkisid vahepeal juhtunust. Eripedagoog saadab tuge vajavat last kuni kooliaja lõpuni.
Minu hinnangul on eripedagoogi hoole all olevad lapsed head suhtlejad, ei puudu koolist ja on positiivse enesehinnanguga. Neil kõigil on keeruline hariduslik erivajadus. Mõnikümmend aastat tagasi oleksid nad õppinud erikoolis, aga tänapäevase toetatud õppimisega lõpetavad nad põhikooli ja neil on positiivne tulevikuväljavaade.  

Miks ma eripedagoogi tööst Saksamaal nii põhjalikult ja innustunult räägin? Sest meilgi  Eestis oleks rohkem eripedagooge vaja. Oleks tore, kui eripedagoogi nõuandeid usaldaks nii õpetaja kui lapsevanem. Eesti haridustraditsioonis on juurdunud tava, et õpetaja saab kõigega hakkama üksi. Aga meilgi võiks proovida varianti, et eripedagoog kohandab materjale või teeb vähemasti ettepanekuid.
On küll üks suur vahe Kellinghuseniga, mida ei saa päevapealt muuta - seal tegeleb eripedagoog korraga 13 lapsega, mitte terve vanuseastmega või lausa kooliga. Aga hea Saksamaa kogemus innustab ehk süsteemi meilgi võimaluste piires muutma.  


8. klass eelkutseõppes
.
Teistega koos autistlikud noored, keda esmapilgul ei märkagi.
Foto: Erakogu 



Neljapäev, 14. märts 2019

Ingrit jagab: sõnum Berliini koolist

Olen töövarjutaja. Meie blogi kaanefotolt esimene, tulpidega. Tulbid olid küll mõeldud ühe Hollandi kooli jaoks, kuid Hollandi asemel olin 25.02. - 1.03.2019 töövarjuks Berliinis asuvas Heinrich-Zille Põhikoolis http://www.heinrich-zille-grundschule.de Ja ma ei kahetse, et taoline muutus toimus! Kool on  1.- 6. klassiline, õpilasi on pea 400 ja õpetajaskond-tugipersonal muljetavaldav 60 hinge (see number sisaldab ainult lastega töötavaid õpetajaid-spetsialiste). 

Valisin Heinrich-Zille Põhikooli internetist leitava info põhjal -  nimelt on kool olnud suur kaasaja juba 20 aastat, kooli on tunnustatud mitmetes valdkondades, kuid enim märkmist väärib 2005. aastal EL poolt antud auhinnaline esikoht nimetusega "Kaasamine teeb koolist Kooli". Keda siis kaastakse? Üks suund on kindlasti teisest keele- ja kultuuriruumist õppija, kuid mind huvitasid enim hariduslikud erivajadused. 

Millise sõnumi ma endaga kaasa tõin on see, et kui küsisin oma juhendajalt, Astridilt, et kuidas te seda kõike teete ja saavutate, vastas ta nii: esmalt me loobusime lähtumast meditsiinipõhisest diagnoosist. Mida see tähendab? See on põhimõtteline muutus selle koha pealt, millele me keskendume. Kas me keskendume puudustele (deficity) ehk sellele, mis ei ole võimalik, on raskesti saavutatav või võimalustele (possibilities), milles on jõud ja lahendused.
Kui me oleme kodeeritud nägemaks vaid kitsaskohti siis me neid ilmselgelt ka näeme ja sinna kinni jääme. Täpsemaid kaasamise näiteid toon juba järgnevates blogipostitustes. 


Fotol auhinnalise esikohaga kaasa tulnud kujutis "Valikud".
Foto: erakogu


Taasjagamiseni!

Ingrit Talvist
Õpirändaja Berliinist



























Esmaspäev, 4. märts 2019

Ellen jagab: See võrratu viguritega viies klass


Eesti koolisüsteemist teame, et 5. klass on suurte muutuste aeg. Klassiõpetaja asemel tulevad  aineõpetajad, laps hakkab paremini tunnetama enda võimeid, teismeiga oma väljakutsetega tuleb peale ja õpimotivatsioon võib kokkuvõtteks langeda. Kellinghuseni Ühiskoolis tulevad 5. klassid erinevatest algkoolidest (Grundschule),  alustatakse uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Kuus paralleeli õpib eraldi hoones, kuna peahoonesse ei mahuta ära.  
 
5. klassis tutvuvad lapsed üksteisega ja uue õppimissüsteemiga. Töövarjunädala esmaspäeval olin loomingulise eneseväljenduse (Darstellen und Gestalten) tunnis, kus tehti draamapedagoogika harjutusi. Samal ajal toimusid veel tehnika, liikumise, informaatika, loodusteaduste, prantsuse keele, ladina keele, ühiskonnateaduste tunnid. Mõtlesin, et see on mingi huvitegevus, aga ei, tegemist on hindelise valikainega ja igal aastal kuni põhikooli lõpuni saab valida ühe aine.

5. klassides on ühine programm „Üksmeelne klass“ (Gemeinsame Klasse), kuhu on aktiivselt kaasatud kooli sotsiaalpedagoog. Näiteks toimuvad regulaarselt kiusamist ennetavad tegevused. Kõikides klassides on „tugevuste puu“, kus kirjas kõikide head omadused, muuhulgas ka õpetaja.  

Aineõpetajad ühtlustavad teadmiste taset, sest see on nii erinev. Lisaks õpivad tavaklassis ka keerulisemate hariduslike erivajadustega lapsed. Koolis kasutatav ühtne diferentseerimissüsteem toetab õppetöö individualiseerimist, nii et iga õppija saab töötada vastavalt enda võimetele. Kasutatakse erinevatel tasemetel ülesandeid ja teste. Näiteks matemaatikas saab iga õpilane teema alguses tööplaani ehk checklisti, mille järgi igaüks oma tempos töötab. Emakeele, matemaatika ja inglise keele tunnis on eripedagoog, kes toetab abivajajaid ning mitmetel õpilastel on tugiisik, kes aitab ka õppeülesannete lahendamisel.  

Tundides, kus mina käisin, valitses rõõmus meeleolu, lapsed tõstsid kätt, arutlesid kaasa ja mobiiltelefone ei kasutatud. Iseseisva töö ajal töötati üksi või paaris, õpetaja abi oodati kannatlikult. Kõik töötasid võimete kohaselt. Loomulikult tuleb ette paremaid ja halvemaid päevi. Ühel päeval vastasid lapsed kõigele „Ei!“ (Nein!), nii et õpetaja viskas nalja, et lapsed vist vastavad eitavalt ka küsimusele: „Kas tahate koju minna?“. 

Klassijuhatajatunnis võeti kõigepealt välja küsimuste kastike (Klassenrats-Briefkasten) ja arutati sinna laste endi poolt kirjutatud küsimusi. Seekord olid need seotud järgmise klassi ühisüritusega, milleks on ööbimisega klassiõhtu. Lõpus mängiti kuulsuste arvamismängu, milles osales ka õpetaja. 

Sain kahe 5. klassiga sõbraks ja aitasin mõnda last ülesannete tegemise juures. Nautisin nende nalju ja vigureid. Eriti soe tunne jäi sellest, et ka keerulise haridusliku erivajadusega laps töötas kaasa, sai  õpituge ja õppis koos eakaaslastega võrdsena võrdsete seas.

 

                                               "Tugevuste puu". Foto: erakogu