Neljapäev, 15. august 2019

Ellen innustab: Diferentseerimine toetab õppija individuaalsust

Enne uue kooliaasta algust kirjutan veel mõnest kogemusest töövarjunädalal Saksamaal Kellinghusenis. 
Üks teema on diferentseerimine, mis on kooli koduleheküljel https://www.gms-kellinghusen.de/schulkonzept.html   toodud välja kui kooli tugevus.

Diferentseerimise või individualiseerimise mõistet kasutatakse ka Eestis ning  need tähendavad õppijate iseärasuste arvestamist õpetamisel ja hindamisel. Kogesin Kellingusenis, et see tõesti toimib. Kuidas?

Tutvustan kolme meetodit: lisapuhkepauside andmine, erinevatel tasemetel õpetamine ja testimine ning erinevad tunnistused.

Ühes 5. klassis, kus ma kauem olin, õppis 16 õpilast, nende seas kolm intellektipuudega last ja üks üliandekas, kelle toevajadusest kõneles tõsiasi, et umbes tunni keskel ronist ta laua alla ja õpetaja käis tema juures mitmeid kordi meelde tuletamas, et töö tuleb ära teha. Neile lastele anti lisapuhkepause.  
Üliandeka lapsega oli kokkulepe, et kui ta viis tundi innukalt töötab, tohib ta 6. tunni olla õpisaarel (saksa keeles pädagogische Insel) ehk siis eraldi toas, kus ta saab sotsiaalpedagoogi hoole all mängida arendavaid mänge mängida ja lihtsalt puhata. Minu küsimuse peale õpiväljundite täitmise kohta sain vastuseks, et laps õppis viies tunnis nii palju, et on ära teeninud meeldiva tegevuse kuuendas tunnis.

Rahutul intellektipuudega lapsel oli päeva peale kolm kaarti, millega sai ta lunastada võimaluse 5 minutiks klassist välja minna ja liikuda. Iga puhkepausi eest tuli kaart ära anda. Pärast puhkepausi oli ta jälle valmis õppima. Laps käis tõesti õues liikumas, sest nii oli kokku lepitud. Kokkuleppeid õpilastega sõlmitakse nii suuliselt kui kirjalikult. 


Puhekpausi lubav kaart 
Elleni poolt Saksamaa kogemusest inspireerituna valmistatud puhkepausi kaart.
                           

Teine 5. klassides kasutatav võte oli õpiülesannete ja testide lahendamine erinevatel tasemetel. See on ülekooliline nõue. Näiteks matemaatikas kasutati tähiseid baastase light, baastase, keskmine tase, ekspertide tase, emakeeles märgiti tasemeid tärnidega. Esimesed kaks taset on jõukohased ka tuge vajavatel õppijatele, teised pigem eakohaselt arenenud õppijatele, aga taseme valib õpilane ise.  

Tegelikult pole vaja karta, et baastase on liiga väike eesmärk.  Sinna on valitud kõige olulisem materjal, mille omandamine   tagab pikemas perspektiivis nõutava taseme lõpueksamite sooritamiseks. Õpetajale on see suur töö ja vastutus, et materjali oskuslikult diferentseerida, aga selle korvab teadmine, et õppijale valikute andmine on oluline  vastutustunde ja autonoomia arendamisel.



Emakeele hindeline töö kolmel tasemel. Parim hinne on "6".
Parimat hinnet on võimalik saada kõikidel tasemetel. 

Matemaatika tundides antakse teemade kohta tööplaan, mida nimetatakse checklist. Teistes ainetes ei ole checklist kohustuslik, aga mõned õpetajad teevad seda. Iga õppeühiku alguses on  sissejuhatus teemasse, kus õpetaja selgitab materjali ja tehakse koos ülesandeid. Seejärel hindab õppija enda oskusi ja valib vastavalt hindamise tulemusele taseme, millel jätkab. Vahel soovitab ka õpetaja sobivat taset. Fotol on üks matemaatika plaan, kus on ülesanded viiel tasemel: Basiswissen light, Basiswissen, Basiswissen II, Aufbauwissen ja Expertenwissen. Plaanis määratakse kindlasti ka ülesannete täitmise tähtaeg. 

Kui õppija lahendab valitud taseme  ülesandeid, siis õpetaja või eripedagoog aitab teda vajadusel. Tehtud ülesanded märgitakse tehtuks. See motiveerib. Iseseisva töö faasis saab iga õppija töötada oma tasemel ja tempos. Üks õpetaja kasutas nõndanimetatud „endast märku andmise valgusfoori“ (Meldeampel). Selleks oli ühest otsast roheline ja teisest punane plastiktoru, millega õpilane andis teada, et tal on küsimus. Siis pani ta punase otsa ülespoole. Töömeeleolu minu poolt vaadeldud tundides oli hea, oli nalja ja naeru ning tõsist süvenemist. Kui teema on läbi, vaatab õpetaja ülesanded läbi ja hea saavutuse eest saab templi.


Matemaatika tööplaan checklist, peal Meldeampel, abi küsimise vahend.  

Erinevatel tasemetel tehtud ülesannete hindamisest rääkides üllatas mind see, et ei tehta vahet, mis tasemel keegi töötab. Üks selgitus on see, et baastaseme ülesanded garanteerivad vajalikud oskused. Teine oluline aspekt on see, et õppija ise saab endale eesmärke seada, ka riske võtta. See kõik toetab ennast juhtiva õppija kujunemist.

Oluline tugi raskema haridusliku erivajadusega lapsele on eripedagoog või tugiisik. Eripedagoog on Eesti mõistes tunnis ka abiõpetaja  ja tugiisik aitab samuti õppeülesannete lahendamisel, mitte ainult ei suuna käitumist. Minu poolt vaadeldud klassides olid mitmel õpilasel täiesti teised õpikud või siis õpiku kohandatud variant. 

Ka tunnistused on diferentseeritud. Sügava erivajadusega õppijad ei saa alates 2018/ 19. õppeaastast hindeid, vaid ainult kirjeldavaid hinnanguid. Neile on pärast põhikooli avatud teistsugune õpitee kui eakohaselt arenenud õpilasele. Siiski võivad nad proovida teha tavalisi  lõpueksameid.

Päris lõpuks võiks ehk lisada, et Saksamaal toetab diferentseerimist traditsiooniline kolme haru süsteem: Hauptschule, Realschule, Gymnasium.  Eestis on alati olnud ühiskool, kus tasemeid ei eristata, sellepärast on meil raskem hakata selliselt diferentseerima. Nii Eestis kui Saksamaal on aga tõsine väljakutse kaasata sügava erivajadusega õpilasi. Mulle tundus, et saame üksteiselt õppida. Mina usun diferentseerimisse ja innustan seda võtet proovima!    

Ellen Rosimannus 
töövarjutaja Kellinghusenis