Esmaspäev, 15. juuli 2019

Liina unistab: Kaasav kool ja üldõpetuse põhimõtte rakendamine on võimalik ka Eestis


Lugesin hiljaaegu  Liina Malva, Merlin Linde, Katrin Poom-Valickis, Äli Leijen koostatud „OECD õpetaja pedagoogiliste teadmiste pilootuuringu Eesti raportit“, milles Eesti üliõpilasi ja tegevõpetajaid võrreldes tuli välja, et kaasava haridusega seonduvate teadmiste omandamise võimaluste osas on üliõpilaste hinnangud pea kõigis aspektides (va soolised eripärad) kõrgemad kui tegevõpetajatel. Eriti suured on erinevused diferentseeritud õpetamise, õppija erivajaduste väljaselgitamise, nende kaasamise ja multikultuurse pedagoogika rakendamisel. 


Kõige tagasihoidlikumad olid nii üliõpilastel kui õpetajatel õppimise ja arengualased teadmised. Konkreetsemalt valmistasid vastajatele raskusi teadmised õpimotivatsioonist, mõtlemisprotsessidest ja õppimisest ning õppimise toetamisest. 


Uuringu tulemused olid minu jaoks jahmatavad. Värskelt Shap´ algkooli tunnid silme ees panid mind mõtlema  teema üle, miks on nii suur erinevus on traditsioonilisel Eesti koolil nähtuga. Ka meil ju räägitakse nii palju kaasamisest, märkamisest ja õpilaste keskestest meetoditest. Teoorias peaks ju kõik ideaalne olema kuid praktikas ei toimi…

Õnneks on ka Eestis sarnaseid näiteid Shap´kooliga. Täiesti juhuslikult sattusin alles 2018 aasta sügisel avatud Lilleoru Põhikooli (http://pohikool.lilleoru.ee/et) kodulehele. Tegemist on erakooliga, mis kasutab õpetamiseks Teadliku Muutuse Kunsti meetodi. Kuigi ma ise olen täiesti tavalise munitsipaalkooli õpetaja on mul hea meel, et Eestisse on jõudnud tasulised erakoolid nagu Emili kool (http://emilikool.ee/et ), Gaia kool (http://gaiakool.ee/meie-kool/ ) jt mis kasutavad üldõpetuse põhimõtteid, õuesõppe ja avastusõppe elemente, õpitakse läbi mängu ja praktilise tegevuse. Samuti on rahvusvaheliselt tunnustatud õppekavade (IB ja EB) alusel on võimalik õppida seitsmes Tallinna ja Tartu koolis. Ka rahvusvahelist haridust pakuvad peamiselt erakoolid, milles õppimine on tasuline. 
Ma loodan, et sellised erakoolid on oma positiivsete tulemustega eeskujuks Eesti koolivõrgu, arengusuundade ja õppekava arendajatele ning Eesti kool tervikuna muutub ka tegelikult selliseks kooliks, mida riiklik õppekava kirjeldab ning kõik lapsed saavad õppida koolides, mis arvestavad ning toetavad iga lapse individuaalset eripära.



(Skeem: haridus- ja teadusministeerium, https://www.hm.ee/et/opikasitus)

Esmaspäev, 8. juuli 2019

Terje kirjutab: Lugemisest Shap CE Algkoolis

Ära hind raamatut selle kaane järgi,“ ütleb üks vana rahvatarkus. Just see mõte tuli mulle pähe, kui väliselt halli ja ilmetusse Shap CE Algkooli sisse astusime ning kooli tegelikke võlusid avastama hakkasime. Ülisõbralikust vastuvõtust ja viisakatest õpilastest juba rääkisin, täna tahan aga jagada teiega rõõmu, kuidas selles koolis lapsi lugema harjutatakse. Just harjutatakse, õpetatakse ikka ka, aga pigem püütakse luua kogu koolis keskkond, kus lugemine on elu üks loomulik, vajalik ning mõnus osa. Mida selleks siis tehakse?

Esiteks on igas klassis olemas lugemisnurk (Reading Corner). Meil Eestis alustati lugemispesade projektiga juba 2004. aastal, seega 15 aastat tagasi. Ma pole kindel, kas idee on liikunud meilt välismaale või vastupidi, igatahes oli suur rõõm näha, et õpilastel on võimalus end patjadele mõnusalt istuma või pikutama sättida, riiulist raamat või koomiks võtta ning lugemisest rõõmu tunda. Eakohased raamatud igapäevaseks lugemiseks olid õpilastele teemade kaupa madalale riiulile paigutatud. Lugemishuvi ergutamiseks ning lugemise tähtsuse rõhutamiseks oli seintele, põrandale või riiulitele kleebitud erinevaid värvilisi lauseid, näiteks „Reading is dreaming with open eyes“, „Reading helps you to become an interesting person“, „Discver the magic“ jne. Päevakava oli õpilastel tihe, ilusa ilma korral oldi vahetundides õues, seega jäi õpilastele lugemisnurgas olemiseks aega vaid enne tundide algust. Ühest vaatlusnädalast jäi kahjuks väheks, et teada saada, kui aktiivselt lugemisnurki päriselt kasutatakse, aga need olid olemas ja IGAS klassiruumis.  
 













Kuigi lapsed ei olnud lugemisnurkades, nägime iga päev pidevat raamatute lugemist. See lugemine oli ühelt poolt kohustuslik, teisalt aga loomulik koolitöö ning elu osa. Nagu Eestis, ei taha ka suur osa Inglismaa lastest lugeda, erinevate värviliste ekraanide maailm on palju põnevam. Selleks, et lugemist elu üheks tavapäraseks osaks muuta, toimis selles koolis lugemispäevikute („Reading Record Book“) süsteem. Igal lapsel oli oma lugemispäevik ning raamat vastavalt lugemisoskuse tasemele. Nädala jooksul pidi õpilane kodus vähemalt 3 korda ette lugema, koolis loeti ette ka õpetajale. Lapsevanem/õpetaja kontrollis lugemist ning kinnitas seda oma allkirjaga. Lisaks allkirjale tuleb lugemispäevikusse anda lühike hinnang lapse lugemisoskusele. 

Õpilane sai ise valida raamatu, lugemise tempo ja aja. Lugemise harjutamise juures olid positiivseks toeks ning innustajateks nii lapsevanem kui õpetaja. Lugemispäevikusse jäid sissekannetena raamatute pealkirjad ja kommentaarid lugemisvilumuse kohta. Seega oli lapse areng pidevalt jälgitav, aga kõige tähtsam: iga laps jõudis raamatuga lõpuni ning sai eduelamuse. 
Eraldi väärib esile toomist 91-aastane endine kooliõpetaja, proua Brown. Kena vanaproua käib oma vabast tahtest ning soovist kasulik olla igal reedel 7-8aastaste õpilaste lugemist kuulamas. Korraga on prouaga koos 3 last, kes ühekaupa ette loevad, seejärel arutatakse sisu üle. Kellel saab loetud, läheb tagasi klassi ja tuleb uus õpilane. Kuna süsteem on tuttav, toimub liikumine vaikselt ning rahulikult.
Reedel kontollib klassiõpetaja lugemispäevikud üle: lööb kiitva templi märgi neile, kes on vähemalt 3 korda ette lugenud ning rohelise markeriga märgitakse nädala lõpu piir. Raamatu sisu mõistmiseks (ja ka abiks lapsevanemale sisu üle arutlemiseks) on raamatu järjehoidjaks sisu kokkuvõtvad küsimused. Alati, kui raamat saab läbi loetud, tuleb sellest õpetajale ka jutustada. Iga õpperühma tublide lugejate vahel loositakse reedeti välja auhind- raamat. Väiksema lugemishuviga lapsi motiveeribki ehk kõige enam võimalus valida auhinnaraamat. 

Lapsed on harjunud ning teavad, et kui tunnis tekib „vaba hetk“ (ülesanne saab kaaslastest kiiremini lahendatud, õpetaja abistab/töötab kellegi teisega ega pole uut korraldust andnud vms), siis tuleb pooleliolev raamat kätte võtta. See on osa õppetööst, mida kõikides klassides ühtviisi järgitakse. Nii ei teki neil küsimust, miks ma pean, vaid võetakse raamat ja hakatakse lugema. Mõni suure innuga, teine lihtsalt kohustusest. Taaskord tõdesin, kui oluline on ühesugused reeglid erinevate õpetajate poolt, et jõuda soovitud tulemusteni olenemata õppeainest.

Kuigi antud kooli igas klassis on lugemisnurk, riiulid teateteoste ning arvutitega, on siiski eraldi raamatukogutuba. See on küll väike, klassisuurune ruum, kus tehakse rühmatöid ja toimetab After School Club (meie mõistes pikapäevarühm), aga iga nurk sellest ruumist on raamatute ning lugemise kiituseks. Seal on raamatuvalikud lugemissoovitustega, laste koostatud kokkuvõtted ning joonistused loetud kirjandusest, diplomid lugemisüritustel osalemise eest, väited, miks lugemine on kasulik jne. Mina leidsin sealt ühe põneva meetodi, mida kavatsen kohe sügisel oma klassiski proovida. Selleks meetodiks on „Lucky Dip“ („Õnnelik juhus“). Suurel postril on luuleread reeglitega. Plastikkorvis on paberisse pakitud ning nööriga kinni seotud raamatud. Raamatut võib katsuda, aga sisu on üllatus. Ku õpilane on uudishimulik ja otsustab väljakutse vastu võtta ehk raamatu paberist lahti harutada, siis tuleb teos ka läbi lugeda. Kuna lapsed on loomu poolest uudishimulikud, on see suurepärane nipp nende lugema meelitamiseks. Kooli direktor ise olevat mitu raamatut sellest korvist läbi lugenud ja iga kord üllatusega rahule jäänud. Eks katsetan sügisel läbi, kuidas meie lapsed väljakutsega kaasa tulevad.

Laste lugemishuvi suurendamisel on oluline roll õpetajapoolsel heal eeskujul. Nagu meil Eestis, nii loevad ka õpetajad Inglismaal ise palju ette ja arutlevad lastega. Praegu, vihmasel suvel, on hea aeg isegi raamat kätte võtta ning minna seiklema kodust lahkumata.


Reede, 5. juuli 2019

Helena jagab: koolipäevast Aacheni Vabas Waldorfkoolis

Waldorfkoolides on perioodõpe ehk epohhõpe, mis tähendab, et ühe õppeainega tegeletakse süvendatult põhitunni raames. Põhitund on 1 tund ja 40 minutit kestev päeva esimene tund kõikides põhikooli klassides. Näiteks kui hetkel on matemaatika perioodõpe, tähendab see seda, et nelja nädala vältel õpitakse iga päeva esimeses tunnis ehk põhitunnis süvendatult matemaatikat. Ained, mida perioodõppe vormis õpitakse on vormijoonistamine, emakeel ehk täheõpe ja matemaatika. Teised õppeained on 45-minutilised ainetunnid. Peale põhitundi ja õppetundide vahel on 15-minutilised vahetunnid. Tavakoolidest erinev on ka see, et võõrkeelt õpitakse juba alates esimesest klassist.
Põhitund ise on aga kindla ülesehitusega ja üsna loov tund. Põhitund algab alati sellega, et õpetaja teretab lapsi kättpidi. See on vajalik selleks, et õpilane saaks luua õpetajaga kontakti, teadvustada oma kohalolu ning tunda end olulisena.

Põhitunnis süüdatakse küünal, õpilased loevad ühiselt R. Steineri luuletusi, mille sisuks on tavaliselt see, et kõik maailmas olev ja meid ümbritsev on märkamist ja kogemist väärt ning meiega seotud.  Luuletuse lugemist saadavad ka liigutused. Peast salmide ja luuletuste lugemine on waldorfpedagoogikas suure tähtsusega. Aacheni kooli õpetaja põhjendas seda sellega, et need luuletused toimivad nagu mantrad, aitavad sisendada headust ja mõistmist, samuti treenivad mälu. Neljanda klassi põhitunnis mängisid lapsed sissejuhatavas osas ka flööti, laulsid ning sooritasid pinkidel tasakaaluharjutusi.

Põhitunniks on õpetaja tavaliselt joonistanud tahvlile ka ilusa värvilise temaatilise pildi. See on pildiline õpetamismeetod. Minu sealoleku ajal oli viienda klassi tunniks tahvlile joonistatud lehm ja see pilt püsis seal terve nädala. Selle pildi abil räägiti väga paljudest erinevatest lehmakasvatust ja lehma puudutavatest asjadest. Näiteks kirjeldas õpetaja lehma anatoomiat, seejärel kirjeldas piima saamise protsessi ning lõpuks jõuti loomapidamise varjukülgedeni ehk mis tagajärjed on karjakasvatusel meie kliimale ja majandusele. Neljanda klassi tunnis oli rõhk matemaatikal ning õpilased arvutasid mänguliselt. Õpilase kontakt oma kehaga ning kehatunnetus on waldorfpedagoogikas oluline, seega olid õppemängud kõik liikuvat laadi.

Tunni põhiosas kuulab õpilane õpetajat ning saab tavaliselt tunni viimaseosa ülesandeks tegeleda kas kirjaliku tööga või joonistamise/maalimisega. Kogetud viienda klassi tunnis joonistasid õpilased õpetaja pildile sarnaselt oma vihikusse/raamatusse lehma. Joonistatakse üldiselt vahakriitidega ja maalitakse vesivärvidega. Tunni kokkuvõttev osa ehk nn väljahingamine on alati lõõgastavat laadi tegevus, näiteks maalimine, laulmine vms.

Waldorfkool eristub tavakoolist ka seetõttu, et seal ei kasutata õpikuid ja töövihikuid. Õppematerjalid valmistavad õpetajad ise ning ainevihiku loovad õpilased oma käega. Selleks on neil igaks aineks A4 formaadis valgete lehtedega kaustik, kuhu siis kas kirjutatakse (loovtööd, harjutused, luuletused jne) või joonistatakse.

Waldorfkoolis on õppeained enamikus samad mis tavakoolideski - emakeel, võõrkeel, matemaatika, muusika jne, kuid on ka aineid, mida meil tavakoolides pole - eurütmia, aiandus ning vormijoonistamine. Eurütmia on liikumistund ning selle abil väljendatakse muusika ja kõne sisemisi omadusi ehk seostatakse muusika ja kõne liikumisega, mis tuleb sisemisest vaimsusest. Eurütmia on terapeutiline.
Vormijoonistamises tegeletakse nooremas kooliastmes vaba käega joonte matkimisega, hiljem kujundite matkimise ja peegeldamisega ning kui käsi ja silm on juba piisavalt harjunud, ka sirklijoonestamisega. Aiandustund on Aacheni koolis alates kuuendast klassist kord nädalas ning seal õpitakse taimi väärtustama ja nende eest hoolt kandma. Kasvatatud saadusi ja nendest valmistatud tooteid (nt ürdisoolad) müüdi kooli sügislaadal. Nooremad õpilased teevad aiandusprojekte, näiteks külvavad vilja, korjavad saagi, jahvatavad jahuks ning küpsetavad sellest leiba.

Vahetunnid kestavad Aacheni koolis 15 minutit ning see veedetakse enamasti õues. Nutivahendite vahetundides kasutamine on keelatud igas kooliastmes. Kooliõuele on rajatud hulganisti ronimisalasid ning avar haljasala annab võimaluse ringi joosta.

Aacheni Vabal Waldorfkoolil oma sööklat ega kohvikut pole. See tähendab seda, et õpilased võtavad oma lõuna kodust kaasa. Algkooli õpilased söövad oma lõuna klassis ja tavaliselt pärast põhitundi. Lõunaks on üldiselt lastel kaasas võileivad, puuviljad jm kerge toit.

Numbrilisi hindeid ei panda üldiselt kuni 9. klassini. 9. klassis võivad kujundavale-kirjalikule hindamisele lisaks tulla ka numbrilised hinded.

Klassiõpetaja on waldorfkoolis ühe klassiga 1.-6. või 1.-8. klassini. Kuna waldorfkoolidel tavaliselt direktor puudub, vastutab kogu kooli õpetav personal ühiselt koolikorraldusliku poole eest. Õpetajad moodustavad kolleegiumi, mis käib koos igal nädalal ning igal nädalal on arutluseks uus teema. Kolleegium võib arutada koolikorralduslikke küsimusi, kuid ka üldisemaid, lapse arenguga seotud teemasid. Aacheni kooli kolleegiumi kogunemisel vesteldi näiteks puberteedist lapse silmade läbi ning visati aruteluks õhku küsimus, et kui see kool oleks veel sõitev alus, missugune see oleks? Kas orjalaev, kruiisilaev või parv? Kui mõelda oma kooli peale, siis missugune alus see on? Missugune see võiks olla?

Waldorfkooli päevast täit pilti saada soovides tuleb seda siiski ise kogeda. See on üsna erinev tavakooli päevast ja tõeliselt huvitav. Alati on põnev on jälgida, kuidas teistsugused süsteemid toimivad ning mõelda, kas ja kuidas võiksid samad süsteemid kohaldatuna toimida ka meie koolis.