Ellen jagab: See võrratu viguritega viies klass

Eesti koolisüsteemist teame, et 5. klass on suurte muutuste aeg. Klassiõpetaja asemel tulevad  aineõpetajad, laps hakkab paremini tunnetama enda võimeid, teismeiga oma väljakutsetega tuleb peale ja õpimotivatsioon võib kokkuvõtteks langeda. Kellinghuseni Ühiskoolis tulevad 5. klassid erinevatest algkoolidest (Grundschule),  alustatakse uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Kuus paralleeli õpib eraldi hoones, kuna peahoonesse ei mahuta ära.  

 

5. klassis tutvuvad lapsed üksteisega ja uue õppimissüsteemiga. Töövarjunädala esmaspäeval olin loomingulise eneseväljenduse (Darstellen und Gestalten) tunnis, kus tehti draamapedagoogika harjutusi. Samal ajal toimusid veel tehnika, liikumise, informaatika, loodusteaduste, prantsuse keele, ladina keele, ühiskonnateaduste tunnid. Mõtlesin, et see on mingi huvitegevus, aga ei, tegemist on hindelise valikainega ja igal aastal kuni põhikooli lõpuni saab valida ühe aine.

5. klassides on ühine programm „Üksmeelne klass“ (Gemeinsame Klasse), kuhu on aktiivselt kaasatud kooli sotsiaalpedagoog. Näiteks toimuvad regulaarselt kiusamist ennetavad tegevused. Kõikides klassides on „tugevuste puu“, kus kirjas kõikide head omadused, muuhulgas ka õpetaja.  

Aineõpetajad ühtlustavad teadmiste taset, sest see on nii erinev. Lisaks õpivad tavaklassis ka keerulisemate hariduslike erivajadustega lapsed. Koolis kasutatav ühtne diferentseerimissüsteem toetab õppetöö individualiseerimist, nii et iga õppija saab töötada vastavalt enda võimetele. Kasutatakse erinevatel tasemetel ülesandeid ja teste. Näiteks matemaatikas saab iga õpilane teema alguses tööplaani ehk checklisti, mille järgi igaüks oma tempos töötab. Emakeele, matemaatika ja inglise keele tunnis on eripedagoog, kes toetab abivajajaid ning mitmetel õpilastel on tugiisik, kes aitab ka õppeülesannete lahendamisel.  

Tundides, kus mina käisin, valitses rõõmus meeleolu, lapsed tõstsid kätt, arutlesid kaasa ja mobiiltelefone ei kasutatud. Iseseisva töö ajal töötati üksi või paaris, õpetaja abi oodati kannatlikult. Kõik töötasid võimete kohaselt. Loomulikult tuleb ette paremaid ja halvemaid päevi. Ühel päeval vastasid lapsed kõigele „Ei!“ (Nein!), nii et õpetaja viskas nalja, et lapsed vist vastavad eitavalt ka küsimusele: „Kas tahate koju minna?“. 

Klassijuhatajatunnis võeti kõigepealt välja küsimuste kastike (Klassenrats-Briefkasten) ja arutati sinna laste endi poolt kirjutatud küsimusi. Seekord olid need seotud järgmise klassi ühisüritusega, milleks on ööbimisega klassiõhtu. Lõpus mängiti kuulsuste arvamismängu, milles osales ka õpetaja. 

Sain kahe 5. klassiga sõbraks ja aitasin mõnda last ülesannete tegemise juures. Nautisin nende nalju ja vigureid. Eriti soe tunne jäi sellest, et ka keerulise haridusliku erivajadusega laps töötas kaasa, sai  õpituge ja õppis koos eakaaslastega võrdsena võrdsete seas.

 

                                               "Tugevuste puu". Foto: erakogu