Esmaspäev, 25. märts 2019

Ingrit kirjutab: muukeelne õppija

Nagu eelmises postituses sai mainitud, on Heinrich-Zille Põhikool Berliinis justnimelt tubli kaasav kool, kus enamik kaasatutest on teisest keele- ja kultuuriruumist õppijad. Neist suurem osa on juba mitmendat põlve elavad Türgi taustaga lapsed, kes tundsid end koolis väga hästi ja keeleprobleeme neil enamasti ei olnud, seega nad ei vajanud erilisi kohanemisprogramme, kuid oli ka äsja saabunud muukeelseid, sealhulgas ka sõjapõgenikke Lähis-Idast, kes olid tõhustatud toe õppel, mis tähendas 6-kuulist keeleõppe programmi väikestes rühmades ja kes osalesid ühendatud õppes klassiga näiteks loovainetes ja liikumistundides.

Sealses koolis olles, mõistsin, kuivõrd oluline roll on koolil, mis teeb võimalikuks lapse emakeele, minatunnetuse ja kultuuri säilitamise, aidates tal samas kohaneda ka asukohamaa ehk siis saksa keele ja kultuuriga. Nägin, et kooli käes on võti, mis peab võimaldama selle, et toimuks rikastumine, mitte vaesestumine läbi põliskeele ja kultuuri välja juurimise. Berliini koolil on mitmeid programme, kuidas vähemuskultuure kaasata ja eelarvamusi mahendada. Läbi rollimängude, keelelise teadlikkuse seminaride, eelarvamusi vähendavate ürituste ja klassis läbiviidavate arutelude (Klassenrat) õpetatakse maailmade keelte paljususe loomulikkust ja väärtuslikkust.

Julgusega kool
Foto: erakogu


Millal kaasata äsja saabunud muukeelne õppija? Ühene vastus on -  koheselt kui õppija saabub kooli. Teine küsimus on, kuidas seda teha? See sõltub juba lapse vanusest, kuid üldiselt käis see nii, et õppija 1.-3. klassis kaastatakse koheselt klassi, ilma eriliste keelteprogrammide või teadlikkuse tõstmiseta. Peab teadma, et Saksamaal on koolikohustuslik laps kuue aastane, seega räägime me kuue kuni kaheksa aastastest lastest. Teate ju isegi, kui kergesti väiksemad lapsed kohanevad, nad ei ole veel ära õppinud barjääride seadmist, nad ei teadvusta üldse mingeid takistusi. Nad kasutavad kehakeelt, rohket osutamist ja žestikuleerimist. Vanemad, äsja saabunud liideti küll klassiga, aga õppetöö käis ülal kirjeldatud tõhustatud toe meetodil. Mida märkasin klassiruumides, oli laialdaselt kasutusel olev piltkiri (piktogrammid) ja nimetused asjadel, nn visuaalne sõnavara. Need sõnad on lapse poolt lugemisel äratuntavad sõnad, nii et koos tegutsedes ja õppides toimub märkamatult pidev baassõnade äratundmine.

Visuaalne päevaplaan
Foto: erakogu


Võib öelda, et kakskeelsus iseenesest ei ole probleem, aga ta võib selleks saada, kui ümbritsev on mittetoetav. Kui lapsed kogevad kriitikat, õpivad nad hukka mõistma, kui vaenulikkust, siis võitlema. Samas, kui lapsed kogevad julgustamist, õpivad nad olema enesekindlad. Kui nad tunnetavad tolerantsust, õpivad nad olema kannatlikud nii endaga kui teistega.

Heade uute mõteteni!

Ingrit Talvist
Töövarjutaja Berliinist

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar