Esmaspäev, 8. juuli 2019

Terje kirjutab: Lugemisest Shap CE Algkoolis

Ära hind raamatut selle kaane järgi,“ ütleb üks vana rahvatarkus. Just see mõte tuli mulle pähe, kui väliselt halli ja ilmetusse Shap CE Algkooli sisse astusime ning kooli tegelikke võlusid avastama hakkasime. Ülisõbralikust vastuvõtust ja viisakatest õpilastest juba rääkisin, täna tahan aga jagada teiega rõõmu, kuidas selles koolis lapsi lugema harjutatakse. Just harjutatakse, õpetatakse ikka ka, aga pigem püütakse luua kogu koolis keskkond, kus lugemine on elu üks loomulik, vajalik ning mõnus osa. Mida selleks siis tehakse?

Esiteks on igas klassis olemas lugemisnurk (Reading Corner). Meil Eestis alustati lugemispesade projektiga juba 2004. aastal, seega 15 aastat tagasi. Ma pole kindel, kas idee on liikunud meilt välismaale või vastupidi, igatahes oli suur rõõm näha, et õpilastel on võimalus end patjadele mõnusalt istuma või pikutama sättida, riiulist raamat või koomiks võtta ning lugemisest rõõmu tunda. Eakohased raamatud igapäevaseks lugemiseks olid õpilastele teemade kaupa madalale riiulile paigutatud. Lugemishuvi ergutamiseks ning lugemise tähtsuse rõhutamiseks oli seintele, põrandale või riiulitele kleebitud erinevaid värvilisi lauseid, näiteks „Reading is dreaming with open eyes“, „Reading helps you to become an interesting person“, „Discver the magic“ jne. Päevakava oli õpilastel tihe, ilusa ilma korral oldi vahetundides õues, seega jäi õpilastele lugemisnurgas olemiseks aega vaid enne tundide algust. Ühest vaatlusnädalast jäi kahjuks väheks, et teada saada, kui aktiivselt lugemisnurki päriselt kasutatakse, aga need olid olemas ja IGAS klassiruumis.  
 













Kuigi lapsed ei olnud lugemisnurkades, nägime iga päev pidevat raamatute lugemist. See lugemine oli ühelt poolt kohustuslik, teisalt aga loomulik koolitöö ning elu osa. Nagu Eestis, ei taha ka suur osa Inglismaa lastest lugeda, erinevate värviliste ekraanide maailm on palju põnevam. Selleks, et lugemist elu üheks tavapäraseks osaks muuta, toimis selles koolis lugemispäevikute („Reading Record Book“) süsteem. Igal lapsel oli oma lugemispäevik ning raamat vastavalt lugemisoskuse tasemele. Nädala jooksul pidi õpilane kodus vähemalt 3 korda ette lugema, koolis loeti ette ka õpetajale. Lapsevanem/õpetaja kontrollis lugemist ning kinnitas seda oma allkirjaga. Lisaks allkirjale tuleb lugemispäevikusse anda lühike hinnang lapse lugemisoskusele. 

Õpilane sai ise valida raamatu, lugemise tempo ja aja. Lugemise harjutamise juures olid positiivseks toeks ning innustajateks nii lapsevanem kui õpetaja. Lugemispäevikusse jäid sissekannetena raamatute pealkirjad ja kommentaarid lugemisvilumuse kohta. Seega oli lapse areng pidevalt jälgitav, aga kõige tähtsam: iga laps jõudis raamatuga lõpuni ning sai eduelamuse. 
Eraldi väärib esile toomist 91-aastane endine kooliõpetaja, proua Brown. Kena vanaproua käib oma vabast tahtest ning soovist kasulik olla igal reedel 7-8aastaste õpilaste lugemist kuulamas. Korraga on prouaga koos 3 last, kes ühekaupa ette loevad, seejärel arutatakse sisu üle. Kellel saab loetud, läheb tagasi klassi ja tuleb uus õpilane. Kuna süsteem on tuttav, toimub liikumine vaikselt ning rahulikult.
Reedel kontollib klassiõpetaja lugemispäevikud üle: lööb kiitva templi märgi neile, kes on vähemalt 3 korda ette lugenud ning rohelise markeriga märgitakse nädala lõpu piir. Raamatu sisu mõistmiseks (ja ka abiks lapsevanemale sisu üle arutlemiseks) on raamatu järjehoidjaks sisu kokkuvõtvad küsimused. Alati, kui raamat saab läbi loetud, tuleb sellest õpetajale ka jutustada. Iga õpperühma tublide lugejate vahel loositakse reedeti välja auhind- raamat. Väiksema lugemishuviga lapsi motiveeribki ehk kõige enam võimalus valida auhinnaraamat. 

Lapsed on harjunud ning teavad, et kui tunnis tekib „vaba hetk“ (ülesanne saab kaaslastest kiiremini lahendatud, õpetaja abistab/töötab kellegi teisega ega pole uut korraldust andnud vms), siis tuleb pooleliolev raamat kätte võtta. See on osa õppetööst, mida kõikides klassides ühtviisi järgitakse. Nii ei teki neil küsimust, miks ma pean, vaid võetakse raamat ja hakatakse lugema. Mõni suure innuga, teine lihtsalt kohustusest. Taaskord tõdesin, kui oluline on ühesugused reeglid erinevate õpetajate poolt, et jõuda soovitud tulemusteni olenemata õppeainest.

Kuigi antud kooli igas klassis on lugemisnurk, riiulid teateteoste ning arvutitega, on siiski eraldi raamatukogutuba. See on küll väike, klassisuurune ruum, kus tehakse rühmatöid ja toimetab After School Club (meie mõistes pikapäevarühm), aga iga nurk sellest ruumist on raamatute ning lugemise kiituseks. Seal on raamatuvalikud lugemissoovitustega, laste koostatud kokkuvõtted ning joonistused loetud kirjandusest, diplomid lugemisüritustel osalemise eest, väited, miks lugemine on kasulik jne. Mina leidsin sealt ühe põneva meetodi, mida kavatsen kohe sügisel oma klassiski proovida. Selleks meetodiks on „Lucky Dip“ („Õnnelik juhus“). Suurel postril on luuleread reeglitega. Plastikkorvis on paberisse pakitud ning nööriga kinni seotud raamatud. Raamatut võib katsuda, aga sisu on üllatus. Ku õpilane on uudishimulik ja otsustab väljakutse vastu võtta ehk raamatu paberist lahti harutada, siis tuleb teos ka läbi lugeda. Kuna lapsed on loomu poolest uudishimulikud, on see suurepärane nipp nende lugema meelitamiseks. Kooli direktor ise olevat mitu raamatut sellest korvist läbi lugenud ja iga kord üllatusega rahule jäänud. Eks katsetan sügisel läbi, kuidas meie lapsed väljakutsega kaasa tulevad.

Laste lugemishuvi suurendamisel on oluline roll õpetajapoolsel heal eeskujul. Nagu meil Eestis, nii loevad ka õpetajad Inglismaal ise palju ette ja arutlevad lastega. Praegu, vihmasel suvel, on hea aeg isegi raamat kätte võtta ning minna seiklema kodust lahkumata.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar