Lugesin hiljaaegu Liina Malva, Merlin Linde, Katrin Poom-Valickis, Äli Leijen koostatud „OECD õpetaja pedagoogiliste teadmiste pilootuuringu Eesti raportit“, milles Eesti üliõpilasi ja tegevõpetajaid võrreldes tuli välja, et kaasava haridusega seonduvate teadmiste omandamise võimaluste osas on üliõpilaste hinnangud pea kõigis aspektides (va soolised eripärad) kõrgemad kui tegevõpetajatel. Eriti suured on erinevused diferentseeritud õpetamise, õppija erivajaduste väljaselgitamise, nende kaasamise ja multikultuurse pedagoogika rakendamisel.
Kõige tagasihoidlikumad olid nii üliõpilastel
kui õpetajatel õppimise ja arengualased teadmised. Konkreetsemalt valmistasid
vastajatele raskusi teadmised õpimotivatsioonist, mõtlemisprotsessidest
ja õppimisest ning õppimise toetamisest.
Uuringu
tulemused olid minu jaoks jahmatavad. Värskelt Shap´ algkooli tunnid silme ees panid
mind mõtlema teema üle, miks on nii suur
erinevus on traditsioonilisel Eesti koolil nähtuga. Ka meil ju räägitakse nii
palju kaasamisest, märkamisest ja õpilaste keskestest meetoditest. Teoorias
peaks ju kõik ideaalne olema kuid praktikas ei toimi…

Ma loodan, et sellised erakoolid on oma positiivsete tulemustega eeskujuks Eesti koolivõrgu, arengusuundade ja õppekava arendajatele ning Eesti kool tervikuna muutub ka tegelikult selliseks kooliks, mida riiklik õppekava kirjeldab ning kõik lapsed saavad õppida koolides, mis arvestavad ning toetavad iga lapse individuaalset eripära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar