Õpirändajad: Ellen kirjutab: Saksa koolisüsteem on muutumas

Mina, Ellen Rosimannus, blogi kaanefotol paremalt kolmas, gloobusega, olen 25.02. - 1.03. 2019 töövarjuks Schleswig-Holsteini liidumaal Kellinghuseni Ühiskoolis (https://www.gms-kellinghusen.de). Kooli 5.-13. klassis õpib üle 800 õpilase ja õpetab 60 õpetajat. Valisin Gemeinschaftsschule Kellinghusen internetis leiduva info põhjal sellepärast, et seda peetakse Schleswig-Holsteinis edumeelseks mitmetes valdkondades. Eriti suured edusammud on toimunud kaasava kooli loomise suunas, mida tahtsingi oma silmaga näha. Minu isiklik õpieesmärk on tutvuda õppija toetamise süsteemiga tervikuna ja eripedagoogi tööga. Kuigi kirjutan edaspidi veel mitmeid postitusi, võin öelda, et olen kooli valikuga väga rahul.

Alustuseks Saksamaa haridussüsteemist. See on keeruline, sest 5. klassis määratakse lapsed võimete järgi kolme suunda: Hauptschule, Realschule, Gymnasium. Gümnaasium kestab 12 või 13 aastat ja selle eesmärk on valmistumine ülikoolis õppimiseks. Hauptschule on 9-klassiline kool, mille järel minnakse õppima eriala. 5. klass on traditsiooniliselt orienteerumisaasta (Orientierungsstufe), kus selgub õppijate edasine haridustee. Veel keerukamaks teeb Saksa haridussüsteemi see, et kõigil 16 liidumaal on see oma ja teistest erinev, kuigi ühiseid jooni on ka. Ühtset ühesugust Saksa haridussüsteemi ei ole, sest haridus on liidumaade, mitte Saksamaa Liitvabariigi pädevuses.

Gemeinschaftsschule Kellinghusen on viimase kümne aasta jooksul teinud palju uuendusi. Üks nendest julgetest sammudest on see, et kolm ülal kirjeldatud traditsioonilist koolisuunda on omavahel liidetud ühiskooliks (Gemeinschaftsschule). Teine uuendus on see, et kõik õpilased õpivad koos, nii eakohaselt arenenud (Regelschüler) kui tuge vajavad lapsed. 5. klassides, kus mina põhiliselt töövarjutasin, oli vaimupuudega lapsi ja üks silmatorkav üliandekas poiss, kelle põhiline raskus oli sotsiaal-emotsionaalne. Tegeldakse ka autistlike lastega, keda on kooli põhikooliosas kokku 18. Viiendad klassid õpivad eraldi majas, kuna kuus klassikomplekti ei mahtunud algklasside majja enam ära. Hoones oli varem erikool (Förderzentrum), neli aastat tagasi alustas selles ühiskooli üks õppehoone.

Eestit teati Kellinghusenis selle järgi, et oleme infotehnoloogiaga ülihästi varustatud ja et meie noored oskavad väga hästi inglise keelt.

Gemeinschaftsschule Kellinghusen juhtlauseks on „Kool on koos tegutsemine“ (Gemeinsamkeit macht Schule). Ka mind võõrustav eripedagoog Robert Pilgrim tõi esile mõtte, et kool on eelkõige sotsiaalne koosolemine ning haridusliku erivajadusega õppijad peavad õppima võimalikult palju teistega koos.

Kuigi hariduslike erivajadustega õppijatele pakutakse Saksamaal tuge juba vähemasti pool sajandit, on ka selles vallas tunda uut hingamist. Üks märgatav suund on püüdlus kasutada positiivsemat ja vähem sildistavat sõnavara. Näiteks välditakse sõna „vaimupuue“. Selle asemel räägitakse tugimeetmest, mis on suunatud õppimise tõhustamisele (Förderschwerpunkt Lernen). Teine suund on sügavamate hariduslike erivajadustega õppijate õpetamine ühiskoolis, kuigi Saksamaal oli varem väga palju erikoole. Seoses sellega on tarvis klassi siseselt õpetust tõhusamalt diferentseerida ja vajadusel kaasata tugiisikuid, aga selle nimel pingutatakse.

Julgustav kogemus on see, et iga kool ja iga piirkond võib luua uusi meetmeid probleemidega hakkama saamiseks. Näiteks on Steinburgi maakonnal välja töötatud protseduur puudumistega (Schulabsentismus) tegelemiseks ja Schleswig-Holsteini liidumaal on juhised autistlike laste õpetamiseks ühiskoolis. Nagu minu võõrustaja aga ütles, saab uuendusi ellu viia vaid siis, kui kool on avatud uuendustele ja valmis ise tegutsema. Ega see meil Eestiski teisiti ole. Või mida arvad sina, armas lugeja?