Ellen võtab kokku: Kas me ikka saame Saksamaa kogemust kasutada?

„Kaasava kooli“ projekti aktiivne periood hakkab läbi saama. Siiski tahan veel arutleda selle üle, kas saame Saksamaa kogemust Eestis kasutada.

Alustuseks kiidan ennast, et panin Kellinghuseni Ühiskoolis emotsioonid ja eredad hetked üsna täpselt kirja.  Järgnev vestlus oma vastuvõtja Robertiga umbes töövarjunädala keskel ei lähe mul niipea meelest, aga kirja panduna mõjub see, nagu oleks eile toimunud.   

Vestluse hetkeks teadsin juba, et Kellinghuseni Ühiskoolis on ühe eripedagoogi hoole all 13 õpilast, et kooli 5. - 9. klassis töötab 5 eripedagoogi ja et eripedagoogid koonduvad keskusesse Förderzentrum.  

Tahtsin veelgi täpsemalt eripedagoogide süsteemi kohta teada. Ja siis see tuli, midagi jalust rabavat!

Ellen: „Mitu eripedagoogi teil keskuses töötab?“

Robert: „22“

Ellen: „22 Schleswig-Holsteini liidumaal?“

Robert:“ Ei, piirkonna keskuses.“

Ellen: „Ah siis Schleswig-Holsteini liidumaa Steinburgi maakonna (Kreis) keskuses?“

Robert:“ Ei, ainult Kirde-Steinburgi keskuses. Meil on maakonnas kolm keskust.“

Vau! Kiire arvutus ütleb, et Steinburgi maakonnas on kolm keskust ja neis kokku töötab umbes 60 eripedagoogi. Schleswig-Holsteinis on 16 maakonda,  see võiks siis kokku olla 16 x 60 eripedagoogi!!! Eeldusel muidugi, et kõigis keskustes ja maakondades on umbes samapalju töötajaid. Kui ka numbrid täpselt ei klapi, on uskumatu ikkagi!  

Vasakul Saksamaa kaart ja sellel märgitud Schleswig-Holsteini liidumaa. Paremal sellesama liidumaa 16 maakonda, sealhulgas Steinburg, kus asus minu töövarjukool Gemeinschaftsschule Kellinghusen 

Siinkohal tundub, et Eestis ei olegi võimalik tuge vajavate õppijate olukorda palju parandada.  Esiteks ei ole meil ei nüüd ega tulevikus kuskilt võtta sellist suurt arvu eripedagooge. Lisaks on Kellinghusenis väga hästi toimiv diferentseerimise süsteem ja seda kasutatakse tervikuna, mitte ainult ühe õpetaja tunnis. Palju toetab Kellinghuseni tugisüsteemi see, et paljud emad on kodused või käivad tööl poole kohaga. Vanemad on üldiselt koostööaltid ja lapsed ei puudu koolist. Kui raske erivajadusega noor lõpetab põhikooli, siis töökoha leidmise võimalusi suurendab see, et Saksamaal on suurtel firmadel kohustus võtta tööle erivajadusega inimesi.

Võtsin siiski kaasa mõtteid, kuidas tugisüsteeme Eestis edendada. Siin blogiski olen kirjutanud teemadest, mis mind eriti puudutasid ja kus ma näen võimalust midagi teha.

Kõige-kõigem ahhaa-elamus oli see, et ka tõsise vaimse arengu mahajäämusega laps tunneb ennast hästi. Tema enesehinnang on positiivne, ta suhtleb, on rõõmus ja tuleb kooli heameelega. Ta oskab rääkida, mis läks hästi ja mis eesmärgid tal on. Ta õpib koos eakohaselt arenenud lastega, ainult et temale kohandatakse materjali, tal on kõrval eripedagoog ja vajadusel tugiisik. Tal aidatakse 9. klassis jõuda põhikooli lõpuni. Kui tõesti vaja, siis saab ta tunnistuse, kus kirjas ainult sõnaline tagasiside, aga ka ilma hinneteta tunnistusega on tal positiivne tulevikuväljavaade.  Hästi on toetatud ka kõikide teiste õpiraskustega lapsed, näiteks autistlikud ja sotsiaal-emotsionaalse raskusega lapsed.

Kellinghuseni Ühiskoolis nägin hästi toimivat kaasamismudelit, mida saab kasvõi teatud osades Paide Hillar Hanssoo Põhikoolis kasutada. Imetlusväärne, kui  palju erinevaid meetodeid suudetakse ellu viia 800 õpilasega Kellinghuseni Ühiskoolis! Jah, kool on koos tegutsemine ja iga koolipere liige peab ennast tundma kaasatuna.

Märkus: Vahepeal oleme õpirändajatega omavahel väga palju kogemustest rääkinud ja aru saanud, et ka nende töövarjukoolides oli väga toetav ja tõhus tugisüsteem, kus tuge vajavad õppijad tundsid ennast tavaklassis hästi. Oleme kõik kindlad, et meie koolis saab iga õpilast paremini toetada ja anname oma osa sellesse.  Aitäh, ERASMUS+!

Töövarjutaja Ellen

viimaste muljetega töövarjunädalast Kellinghusenis