Kaks blondi Tšehhis: hotellita, metroo vahel ja täiesti segaduses
Alustasime oma teekonda Paidest keset ööd – kell kolm. Silmad poolkinni ja kohvrid järel, suundusime suurele seiklusele. Lend möödus õnneks magades, nii et energiat jagus… vähemalt natukeseks.
Hotelli jõudes ootas meid aga esimene “väike” üllatus – meil ei olnud tuba. Selgus, et rahaline ülekanne oli kuskile kosmosesse kinni jäänud. Istusime fuajees, üsna nõutud nägudega, ja hakkasime elu üle järele mõtlema.
Aga nagu kaks nutikat blondi ikka – lahendus tuli kiiresti. Fuajees pakuti tasuta saia. Nii et nälga ei jäänud.
Kuigi… arve oli üüratu, konto lukustati ja korraks tekkis isegi küsimus: kas me üldse sellel reisil veel midagi süüa saame?
Õnneks pääsesime lõpuks tuppa ja otsustasime kohe, et aeg on minna vallutama vanalinna.
Vanalinn oli rahvast üle ujutatud – ja siis olime seal meie, kaks blondi, massi sees silma paistmas. Kõik vaatamisväärsused tundusid järsku väga kallid (võib-olla oli asi siiski meie kontoseisus), nii et sisse me eriti kuskile ei saanud.
Aga loomulikult jätkus meil raha… maiustuste jaoks.
Hiljem selgus, et tegu oli klassikalise turistilõksuga.
Ühe päevaga tegime maha maratoni jagu kilomeetreid ja õhtuks olid jalad sama väsinud kui meie rahakott.
Töövarjupäevad algavad
Esmaspäeva hommikul algas “päris elu” – suundusime töövarjuks kooli. Seiklesime nii metroo kui bussiga ja pidime jõudma Prahast Chýně linna.
Kohale me jõudsime… aga bussist maha tulles ei leidnud kuskilt kõnniteed.
Loomulikult tegime järelduse: ju siis siin ei käidagi jala.
Ja nii me hakkasimegi vapralt läbi tühermaa kooli poole liikuma. Jalad tolmused ja tuju üleval jõudsime siiski õigeks ajaks kohale (aitäh Google Mapsile!).
Koolis võttis meid vastu ülienergiline ja sõbralik Teresa, kes rääkis nii kiiresti ja nii palju, et vahepeal tekkis meil siiras küsimus – kas ta kunagi vaikib ka? 😄
Meile anti isegi oma kabinet, mille uksel ilutsesid nimed Karin ja Piret – tunne oli kohe tähtis.
Koolielu – hoopis teistsugune maailm
Tunnid olid sisukad ja huvitavad, aga erinevusi meie kooliga oli palju:
- Kõik uksed olid koguaeg lukus – õpetaja pidi neid pidevalt võtmega avama ja sulgema
- Õpilased olid rahulikud ja ei kasutanud telefone
- Kui keegi telefoni kasutas, järgnes karistus või isegi lapsevanema kutsumine kooli
- Koolis oli automaat, kust sai osta koolitarbeid (päästerõngas unustajatele!)
- Õpilastel olid koodiga kapid
- Katusele olid rajatud mesitarud ja kool tootis mett
- Õues oli isegi väike kanala
Õpetajate tuba meenutas meile pigem… loomingulist kaost. Pabereid oli palju ja ruumi vähe.
Klassiruumid tundusid esmapilgul veidi segamini, aga samas hubased ja turvalised. Koolis leidus palju nutikaid istumisnurki ning isegi puhkealad väiksematele – liivakastide asemel puidust klotsid.
Söökla süsteem oli samuti põnev – eelmisel päeval sai valida kahe toidu vahel ja õpilastele oli söök tasuta.
Ja siis tuli… saiariiul
Õhtul poodi minnes tabas meid uus kultuurišokk.
Seal olid kastides hunnikutes saiakesed – pakendamata.
Ja inimesed… sobrasid neid kätega, otsides endale sobivat.
Meie, kaks blondi, vaatasime seda vaikides ja püüdsime olukorda mõista.
Spoiler: ei mõistnud.
Teine koolipäev ja… metroo draama
Teisel päeval läks kõik juba sujuvamalt – leidsime isegi kõnnitee üles!
Alustasime päeva esimese klassi imearmsate lastega, kes esitasid meile kõige olulisemad küsimused:
- “Kui vanad te olete?”
- “Kas te olete õed?”
Väiksed lapsed käisid õues väikeste mattidega ja oma toidukarpidega – nende jaoks täiesti normaalne, meie jaoks väga huvitav.
Hiljem osalesime ajalootunnis ja lõpuks kehalise kasvatuse tunnis, kus kõik lapsed sportisid rõõmuga (ja kõigil olid veepudelid kaasas – väga eeskujulik!).
Ja nüüd päeva tipphetk…
Koolipäeva lõpus suundusime tagasi hotelli. Ootasime metrood, jälgisime graafikuid,ostsime saiakesi.
Metroo saabus.
Piret astus kiiresti sisse.
Karin jäi korraks tabloole vaatama.
Ja siis…
uksed sulgusid.
Karin jäi nende vahele kinni ja mis kõige hullem , ta lasi ustel lömastada meie saiakesed.:)
Esimene hetk oli ehmatav.
Järgmine hetk… juba naersime.
Sest noh – mis reis see üldse oleks ilma väikese draamata?
Kolmas päev: viis õpetajat, tiksuv pomm ja matemaatiline lahing
Kolmas päev koolis algas rahulikult – ees ootas kolm tundi ja tunne oli juba palju kindlam kui esimestel päevadel. Me ei eksinud ära, jõudsime õigeks ajaks kohale ja isegi kõnniteed olid seekord olemas 😄
Inglise keel – ja mitte lihtsalt inglise keel
Esimene tund oli 2. klassi inglise keel, mida viis läbi õpetaja, kes oli tulnud lausa Ameerikast. See tegi tunni kohe erilisemaks.
Vahepeal tõlkis klassi oma õpetaja lastele üle, mida ameeriklane rääkis – nii et toimus pidev keelte vahel pendeldamine.
Aga kõige huvitavam ei olnudki keel… vaid õpetajate arv.
Klassis oli:
- oma õpetaja
- abiõpetaja
- ameerika õpetaja
- ja meie kaks
Kokku viis õpetajat.
Üks laps ei jätnud võimalust kasutamata ja küsis täiesti siiralt:
“Kui palju neid õpetajaid siia veel tuleb ja kas nad üldse ära mahuvad?”
Aus küsimus 😄
Tunni teemaks oli linnakeskkond – lapsed pidid rääkima, mis nende linnas olemas on. Tunni lõpus mängiti mängu, kus ringis liikus käest kätte tiksuv “pomm”.
Kui “pomm” kellegi käes “lõhkes”, pidi ta vastama küsimusele, näiteks:
Kus sa vaatad filmi ja sööd popkorni?
Meie jaoks oli see pommi-teema veidi… ütleme nii, harjumatu. Arvestades maailma olukorda, tundus see natuke ootamatu õppemeetod.
Matemaatika – mängides õpitakse paremini
Teine tund oli matemaatika, samuti 2. klassiga.
Seal kasutati õppimiseks mänge, mis olid nii lihtsad kui nutikad:
- Ringimäng arvudega – õpetaja ütles arvu ja iga järgmine õpilane pidi seda korrutades edasi ütlema
- Täringumäng – õpilased veeretasid kahte täringut ja värvisid vastava arvu ruute paberil
Kui aeg läbi sai, loeti ruudud kokku ja võitis see, kellel oli kõige rohkem värvitud.
Õppimine läbi mängu – ja toimis väga hästi.
Kellaaeg ja väike ajalugu meist
Kolmas tund oli 5. klassiga ja teemaks oli kellaaeg. Seal saime juba aktiivsemalt kaasa lüüa.
Nende päevade jooksul , mis me seal viibisime , märkasime , et ainult ühes klassisi ei olnud abiõpetajat.
Lisaks jätsime ka oma jälje kooli – kirjutasime ja joonistasime külalisraamatusse ning panime oma nimed isegi seinale.
Nüüd võib öelda: kaks blondi on ametlikult jälje maha jätnud 😄
Ja siis… algas uus seiklus
Kell 13 hakkasime taas liikuma bussi peale.
Me arvasime, et päev hakkab rahulikult lõppema…
aga tegelikult oli see alles uue seikluse algus.
Bussis ja hiljem Prahas juhtus nii mõndagi, mis jääb ilmselt eluks ajaks meelde.
Aga sellest… vaikib ajalugu.....mis juhtus Prahas see jääb Prahasse :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar