neljapäev, 19. september 2019

Ingrit vaatab tagasi: mida võtame kaasa oma kogemustest?

Kui korra veel meenutada, miks said töövarjutamiseks just need riigid valitud, siis vastusena tuleb, sellepärast, et neil on parimad kogemused, kuidas kaasata hariduslike erivajadustega õppijaid hariduslikult, emotsionaalselt ja sotsiaalselt kooliperre, säilitades jõukohase õppe, võimaldades osaleda koolipere tegevustes ja tunnetades end väärtuslikke ja kogukonda kuuluvatena. Eesmärgiks seadsime koguda erinevaid meetodeid, mida klassiruumis kasutada ning ideid kogukonna kaasamiseks õpetamis- ja huvitegevusse. Lähtusime küsimusest, mida oleks võimalik rakendada meie kodulinnas ning miks mitte haridussüsteemis laiemalt? 

Pea ees, uude olukorda hüpates, tuleb pinnale hulganisti küsimusi, mida mulle meeldib hirmudeks nimetada. Kas ma saan hakkama? Kas mind päriselt ka oodatakse? Mis saab siis, kui mis iganes juhtub? Kas suudan õpieesmärgid täita? Töö hirmudega on esimene samm, kui suudad hirmu enda jaoks vähemat lahti mõtestada, oled valmis riske võtma. Läbi nende küsimuste soovin meie kogemusi jagada. 

Kuidas saime hakkama vastuvõtjate leidmisega? See töö tuli teha ära ise, mis tähendab, et jah, elus tõesti ei tooda kõike kandikul ette, kuigi vahest on tore, kui sul veab. Ja vedamist oli meil palju! Juba selleski mõttes, et suutsime internetist leiduva info põhjal saada kuldaväärt koostööpartnerid. Loomulikult oli ka äraütlemisi, mis hoo maha võtavad, kuid mis muud kui uuesti püsti ja lootusrikkalt jätkata otsimist. Võimalusi on võrratult palju, kui oled valmis neid nägema. 

Iga õpirändel osaleja tegeles enne äralendu reisikorraldusega ehk siis otsis parimaid lennuühendusi ja ööbimiskohti sihtkohas. Ka sellega saime hakkama, nii uskumatu kui see ka on, et nii paljude võimaluste ajal tekib sobiva valiku leidmisel ikkagi probleeme. Näiteks Saksamaa väikelinnas Kellinghusenis oli ainus hotell veebruari lõpus just kinni. Õnneks aitas sobiva ulualuse leida Kellinghuseni turismiinfobüroo. Samas Berliin, kus mina olin, pakub oma lõputute valikutega mõistlikke leide otse kesklinnas. Kätlinit aitasid kontaktid sotsiaalmeedias leida parimaid lahendusi. Helena kasutas Airbnb võimalusi. 

Liina ja Terje soovisid enne Inglismaale sõitu harjutamist vasakpoolses liikluses, kuid praktikavõimalused meil siin puuduvad. Kätlin ütles oma kogemuse põhjal eelmise aasta augustis nii: “kaks esimest mahakeeramist ringidelt oli hullumeelne, edasi läks juba sujuvamalt”. Mis kõlab ju julgustavalt!?

Kas mind ikka oodatakse? Minu puhul lendas see küsimus, teise nimega hirm, korstnasse esimesel saabumise õhtul. Nimelt 24. veebruari pealelõunat olin oodatud oma juhendaja Astridi koju õhtusöögile, mis võiks veel ägedam olla kui tähistada kodumaa sünnipäeva Saksamaal ühe armsa perega?!

“Mis saab siis, kui midagi juhtub kategoorias” on meil jagada parimaid palu. Ausõna, üks parem kui teine. Kätlin leidis end autot rentida soovides punktist, kus rendiautosid hoopis tagastatakse. Mis muud kui sõit 100 km teises suunas, et siiski auto kätte saada.

Ellen seikles Saksamaal sama tublisti - lootes, et saksa keele oskajana ja palju kordi Saksamaal käinuna jõuab ta probleemideta kohale ka Kellinghusenisse, mis asub 50 kilomeetrit Hamburgist põhja pool. Aga võta näpust! Jõudes pühapäeva õhtul väikelinna Wristi raudteejaama, ei olnud seal ühtegi taksot. Hamburgis oli kinnitatud, et kindlasti on taksovõimalus. Seisad raudteejaamas, sihtkohta jääb veel „ainult“ neli kilomeetrit, järgmine buss tuleb kahe tunni pärast. Ellen tegi seda, mida poleks uneski endast arvanud – ta palus ühel raudteejaamas seisnud autol ennast kohale viia! Juht tegigi seda, milline tänu! Tagasitulekul rongiga lennujaama sõites ei pannud Ellen tähele, et istub vales vagunis. Nimelt haagitakse rongi tagumine osa ühes jaamas lahti ja see sõidab teises suunas. Lennujaama viib rongi esimene osa. Viimase minutil tabas ta olukorra ikkagi ära, kiired jalad ja esimeses vagunis ta oligi. 

Helena teadis, et vajab sihtkohas rendiautot, kuid mõtles, et küll lennujaama jõudes vaatab, millisest firmast rentida. Kohale jõudes selgus, et lennujaam oli väga väike. Rendiauto bokse oli küll, aga iga boksi juures pikk-pikk ootajate rivi. Kui lõpuks järg temani jõudis, selgus, et polegi ühtki sobivat autot enam pakkuda. Ainus võimalus oli sõita 80 km kaugusel asuvasse Düsseldorfi lennujaama, kus oli rendiautosid piisavalt. Kuidas aga sinna saada? Valida oli bussi, rongi ja takso vahel. Selleks ajaks aga oli viimane buss juba väljunud ning selgus, et rong sõidab küll Düsseldorfi, aga mitte lennujaama lähedalegi. Tuli võtta hingehinna eest takso. Kui pärast mõningast seiklemist Düsseldorfi lennujaama territooriumil rendiauto lõpuks käes oli, tuli veel Aachenisse sõita. Tegus päev igal juhul.

Mina olin Berliinis, Berliin teadagi on suurlinn, vaatamata sellele ekslemist polnudki, abiks on GoogleMaps, sealne ühistransport on loogilise ülesehitusega, kõik liigub Saksamaale omase täpsusega. Kui mõelda, et pean liikuma ka kahtlasemas subkultuuri piirkonnas, nagu seda Kreuzberg on, et mis kõik võib juhtuda - rööv, terrorism, siis kõige närvikõditavam juhtum oli minul tänavatel ühe väga suure rotiga, kes mul üle kinganina jooksis.

Minu tagasitulek koju kujunes samuti parajaks seikluseks. Lendasin Berliinist Riiga. Riias läbisin turvakontrollid ja andsin pagasi ära. Boardingut tehes selgus, et lennuk on ülebroneeritud ning mina olin see üks ja ainus “õnnelik”, kes valiti süsteemi poolt lennule mitteminejaks. Vaatasin kadedusega neid, kes lennukile kulgesid ja tunni pärast juba Tallinnas on. Mind suunati lennufirma letti, kus selgus, et et saan nende kulu ja kirjadega taksoga koju ja ebamugavuste pärast valuraha ka. Mõnu hetk hiljem istun juba taksos ja mõtlen, elu on bingo! 

Kas ikka suudan õpieesmärgid täita? Igal õpirändajal meie projektis olid kooli poolt antud ülesanded ja seatud isiklikud eesmärgid, nagu juba kirjutise alguses mainitud. Kogusime palju võtteid ja mõtteid tuge vajavate õppijate kaasamiseks, saime juurde julgust suhelda ja lõime uusi kontakte. 

22.04.2019 toimus Kaasava hariduse konverents, kus jagasime kogemusi ettekannetes ja töötubades. Osalejaid oli lisaks meie koolile ka Paide Hammerbecki Põhikoolist, Roosna-Alliku Põhikoolist ja Türi Toimetulekukoolist. Konverentsil osalejad olid helded kiitma sisu ja korraldust. Peaaegu 90% panid konverentsile tervikuna hindeks "väga hea". Poolte vastanute jaoks see isegi ületas ootused. Igaüks võttis kaasa vähemalt ühe hea mõtte või meetodi. Tõsteti esile, et olles ise innukad õppijad, suutsime õpitut innustavalt edasi anda. Mitmel korral märgiti ära hea õhkkond, positiivsus ja koostöö. 25. septembril jagame viimaste õpirännete kogemusi. Loodame, et tuleb sama inspireeriv päev nagu aprillis. 
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme saanud erakordselt innustava ja erilise õppimiskogemuse. 

Ingrit Talvist
Töövarjutaja Berliinis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar