Õpirändajad rõõmustavad: Projekti „Kaasav kool“ teine kogemuspäev õnnestus!

25. septembril jagasime meie uues koolimajas Kooli tn. 1 taas kord projekti „Kaasav kool“ õpirännetelt saadud kogemusi. Osalejaid oli rõõmustavalt palju, 30 ringis, lisaks Hillar Hanssoo kooli õpetajatele veel kolleegid Tarbja Lasteaed-Koolist, Paide Hammerbecki Põhikoolist, külalised Järvamaa Arenduskeskusest, Paide Linnavalitsusest ja Sihtasutusest Archimedes. 

Liina ja Terje rääkisid kaasamise süsteemist Shapi koolis ja tegid lõbusaid matemaatika ülesandeid. Helena tutvustas äsja valminud meetodite kogu. Ellen ja Ingrit juhendasid koostööharjutust, kus õpetajad kaardistasid tuge vajavate õppijate vajadusi ja seadsid eesmärke nende tõhusamaks toetamiseks. 

Meeleolu oli töine, arutelu asjalik, osalejad võtsid kaasa uusi mõtteid igapäevatööks ja lahkusid pärast kolmetunnist koolituspäeva rõõmsana. Tuge vajavaid õpilasi ei pea võtma kui mingit rasket probleemi, vaid nad on õppijad oma vajadustega ja peaksid teiste hulka sulanduma silma torkamata. Nautisime õpetajate asjalikku koostööd ja mõtteid selle kohta, kuidas tuge vajavaid lapsi paremini aidata. Meie õpetajad on lihtsalt imetlusväärsed, olles valmis  igas olukorras lahendust otsima ja seda ikka särasilmselt! 

Saime palju kiidusõnu sisuka koolituspäeva eest. Rahastajad Sihtasutusest Archimedes tunnustasid kooli väga hästi läbi viidud rahvusvahelise ERASMUS+ projekti eest. See oli meie esimene ERASMUS+ projekt, muide!
Meie, Õpirändajad, oleme projekti „Kaasav kool“ nautinud ja panime oma mõtted Word Arti pilti. 

Saimegi hakkama koos tehes!
Oleme rõõmsad ja töötame innustunult edasi!

30.septembril lõppes projekti ametlik tegevusaeg. Vaatame veel üle aruande ja siis ongi aeg läbi... 

Aga oh üllatust! Oleme juba saanud kutse viia läbi töötoa 17.10. Paides toimuval Haridusfestivalil, et tutvustada Meetodite kogu. Ikka kõik kuuekesi koos! Meile meeldib, et saame oma suurepärast kogemust edasi jagada! Aitäh, ERASMUS+ !

Õpirändajad 

Ellen Rosimannus

Kätlin Merisalu

Liina Lehis, 

Terje Peets

Helena Saar

Ingrit Talvist 

Õpirändajad mõtisklevad: Mis teeb koolist kaasava kooli?

Meil on olnud aega sellele mõelda. Meie hinnangul toimisid Inglismaal ja Saksamaal nähtud kaasamise (inclusion) mudelid hästi.  Üks märk sellest on, et hariduslike erivajadustega õpilasi pole klassis üldse märgata. Lapsed töötavad tunnis hästi kaasa, neil on oma plaan ja nad on igakülgselt toetatud. Kuigi diskussioon kaasamise üle pole endiselt vaibunud.

Oleme nähtud süsteeme juba ka tutvustanud. Toome need kirjeldused ära veelkord ka siin mõttega, et neist on veel kellelegi kasu.

Liina ja Terje panid kirja selle, kuidas Shapis  toetatatakse HEV-õpilasi.

Üldised põhimõtted:

• Ühes klassis käivad lapsed õpivad erinevas tempos ja erineval viisil
• Õpetajad kavandavad oma tunde ja valivad erinevat tüüpi tunnimaterjale, mis aitavad igal lapsel kõige paremini õppida.
• Inglismaal võib hariduslike erivajadustega laps minna tavakooli, või erikooli, kus on ainult hariduslike erivajadustega õpilased. Enamik hariduslike erivajadustega lapsi läheb tavakoolidesse.

Tuge vajavaid õppijaid aidatakse tõhusalt, tugisüsteem on 6-astmeline, tavakoolis õpivad koos kuni 4. astmeni toetavad õpilased. 

I ASTME PLAAN - INDIVIDUAALSE ARENGU JÄLGIMISE KAART

• Kõikidele õpilastele tehakse individuaalse arengu jälgimise kaart (kaust). Kaust läheb õpilasega järgmisse kooli kaasa
• Kõikide õpilaste arengukaarte muudetakse iga 6 nädala järel (teema lõpus). Vajadusel lisatakse soovitusi.
• Kaardil täidetakse iga lapse kohta 1) Plaan, mida õpitakse  2) Mida teeb õpilane  3)Mida teeb õpetaja  4) Oodatav tulemus

II ASTME PLAAN

Kool koostab hariduslike erivajaduste tugiplaani, kaasates lapsevanemat ja last, keskendudes tulemustele, mida laps vajab ja soovib saavutada ning kirjeldades üksikasjalikult, kuidas kool aitab neil neid tulemusi saavutada.

• Analüüsitakse lapse raskusi koos vanematega.
• Tehakse kindlaks lisatoetus, mida laps vajab.
• Pannakse paika tugi, mis last aitab.
• Kontrollitakse regulaarselt, kui hästi see töötab, et vajaduse korral toetuse suurust või laadi muuta.

III - VI ASTME PLAAN (Education, Health and Care (EHC) plan)

• EHC-plaanil puudub riiklik standardvorming, kuid seal peab olema kirjeldatud
• Lapsevanema ja lapse vaated, huvid ja püüdlused
• hariduslikud erivajadused (SEN) ja teenused
• HEV-iga seotud tervisevajadused ja tervishoiuteenused
• HEV-iga seotud sotsiaalhoolduse vajadused ja teenused
• Kooli või muu asutuse tüüp ja nimi, kus teenust pakutakse
• Tulemused - kuidas täiendav abi lapsele kasu toob
• Isiklik eelarvekorraldus
• nõuanded ja teave - EHC vajaduste hindamise käigus kogutud teabe loetelu. 

SUHTLEMINE VANEMATEGA

• Kool peab tugiplaani koostama kaasates vanemaid ja õpilast, keskendudes tulemustele, mida laps vajab ja soovib saavutada. Plaanis kirjeldatakse, kuidas kool aitab neil neid saavutada.
• Kool peab vanematega kohtuma vähemalt kolm korda aastas, et koos üle vaadata, kuidas lapsel areng edeneb ja millised on järgmised vajalikud sammud. 

Lastevanematele on infovoldik, kus on kirjas kõik pakutavad tugimeetmed.

Ellen pani kirja näite Saksamaalt Kellinghusenist, kuidas keerulise haridusliku erivajadusega õppijat kaasatakse tavaklassi:

Sellele konkreetsele õppijale on määratud programm Förderschwerpunkt Lernen (meie LÕK=lihtsustatud õppekava).

• Klassis on kaasas tugiisik, kes juhendab ka õppetöös. 
• Eripedagoog teeb koostöös õpetajatega individuaalse õppekava , kohandab materjalid, koosta ja viib läbi hindelised tööd, on toeks tundides ehk siis on meie mõistes tugiõpetaja (Förderlehrer).
• Lapsel on 10 põhiainete tundi nädalas väikses õpiabi grupis.
• Koolis tervikuna on läbi mõeldud kaasamise meetodid. Näiteks matemaatikas on kogu koolis 4 tasemel tööülesandeid(baastase light, baastase, keskmine tase, ekspertide tase), emakeeles kasutatakse kogu koolis diferentseerimist, tehakse tööd sotsiaalse kaasamisega, näiteks on igal nädalal klassi koosolek, kus arutatakse probleeme ja plaanitakse klassi ühistegevusi.
• Vanem on koostööaldis. 
• Kui 9 aastaga ei jõua eksamiküpsuseni, võib jääda nõnda nimetatud Flex-klassi, kus valmistutakse süvendatud individuaalse programmi alusel põhikooli lõpueksamiteks. Toeks on eripedagoog. Pärast 9. klassi on lapsel positiivne tulevikuväljavaade, teda toetatakse ka edaspidistes õpingutes ja töökoha leidmisel.

Ingrit nägi Berliini Heinrich Zille Koolis samuti hästi toimivat kaasamise süsteemi, mille põhimõtted on sellised:

• Hetke olukorra ja potentsiaalide kaardistamine
• Toetuskavad
• Kogu töö toimub klassis
• Rohkelt visualiseerimist
• Rõhk looval tööl
• Sotsiaalsete oskuste õpe - Klassenrat
• Vanem õpilane kui tugiisik
• Tegevused peale tunde (sotsiaalne kaasamine)
• Koostöö erinevate osapoolte vahel
• Õpetaja on toetatud

Meie suurim soov ja unistus on, et ka Paide ja Eesti tuge vajav õppija saaks koolist hea hariduse, enesekindluse, positiivse ellusuhtumise ja head tuleviku väljavaated. Berliini Heinrich Zille Koolis öeldi, et Saksamaal algasid suured muutused 20 aastat tagasi ja et algul läks kõik üle kivide ja kändude. Nende innustav sõnum oli, et Eesti areneb palju kiiremini. Loodame meiegi. Eks me ju sellepärast Euroopa parimat kogemust kogumas käisimegi, et oma koolis seda kasutada ja avalikkusele tutvustada. 

On ju normaalne, et ka HEV-õppija on rõõmus ja enesekindel? Foto: internet

Õpirändajate mõtted kogus kokku Ellen Rosimannus

Ingrit vaatab tagasi: mida võtame kaasa oma kogemustest?

Kui korra veel meenutada, miks said töövarjutamiseks just need riigid valitud, siis vastusena tuleb, sellepärast, et neil on parimad kogemused, kuidas kaasata hariduslike erivajadustega õppijaid hariduslikult, emotsionaalselt ja sotsiaalselt kooliperre, säilitades jõukohase õppe, võimaldades osaleda koolipere tegevustes ja tunnetades end väärtuslikke ja kogukonda kuuluvatena. Eesmärgiks seadsime koguda erinevaid meetodeid, mida klassiruumis kasutada ning ideid kogukonna kaasamiseks õpetamis- ja huvitegevusse. Lähtusime küsimusest, mida oleks võimalik rakendada meie kodulinnas ning miks mitte haridussüsteemis laiemalt? 

Pea ees, uude olukorda hüpates, tuleb pinnale hulganisti küsimusi, mida mulle meeldib hirmudeks nimetada. Kas ma saan hakkama? Kas mind päriselt ka oodatakse? Mis saab siis, kui mis iganes juhtub? Kas suudan õpieesmärgid täita? Töö hirmudega on esimene samm, kui suudad hirmu enda jaoks vähemat lahti mõtestada, oled valmis riske võtma. Läbi nende küsimuste soovin meie kogemusi jagada. 

Kuidas saime hakkama vastuvõtjate leidmisega? See töö tuli teha ära ise, mis tähendab, et jah, elus tõesti ei tooda kõike kandikul ette, kuigi vahest on tore, kui sul veab. Ja vedamist oli meil palju! Juba selleski mõttes, et suutsime internetist leiduva info põhjal saada kuldaväärt koostööpartnerid. Loomulikult oli ka äraütlemisi, mis hoo maha võtavad, kuid mis muud kui uuesti püsti ja lootusrikkalt jätkata otsimist. Võimalusi on võrratult palju, kui oled valmis neid nägema. 

Iga õpirändel osaleja tegeles enne äralendu reisikorraldusega ehk siis otsis parimaid lennuühendusi ja ööbimiskohti sihtkohas. Ka sellega saime hakkama, nii uskumatu kui see ka on, et nii paljude võimaluste ajal tekib sobiva valiku leidmisel ikkagi probleeme. Näiteks Saksamaa väikelinnas Kellinghusenis oli ainus hotell veebruari lõpus just kinni. Õnneks aitas sobiva ulualuse leida Kellinghuseni turismiinfobüroo. Samas Berliin, kus mina olin, pakub oma lõputute valikutega mõistlikke leide otse kesklinnas. Kätlinit aitasid kontaktid sotsiaalmeedias leida parimaid lahendusi. Helena kasutas Airbnb võimalusi. 

Liina ja Terje soovisid enne Inglismaale sõitu harjutamist vasakpoolses liikluses, kuid praktikavõimalused meil siin puuduvad. Kätlin ütles oma kogemuse põhjal eelmise aasta augustis nii: “kaks esimest mahakeeramist ringidelt oli hullumeelne, edasi läks juba sujuvamalt”. Mis kõlab ju julgustavalt!?

Kas mind ikka oodatakse? Minu puhul lendas see küsimus, teise nimega hirm, korstnasse esimesel saabumise õhtul. Nimelt 24. veebruari pealelõunat olin oodatud oma juhendaja Astridi koju õhtusöögile, mis võiks veel ägedam olla kui tähistada kodumaa sünnipäeva Saksamaal ühe armsa perega?!

“Mis saab siis, kui midagi juhtub kategoorias” on meil jagada parimaid palu. Ausõna, üks parem kui teine. Kätlin leidis end autot rentida soovides punktist, kus rendiautosid hoopis tagastatakse. Mis muud kui sõit 100 km teises suunas, et siiski auto kätte saada.

Ellen seikles Saksamaal sama tublisti - lootes, et saksa keele oskajana ja palju kordi Saksamaal käinuna jõuab ta probleemideta kohale ka Kellinghusenisse, mis asub 50 kilomeetrit Hamburgist põhja pool. Aga võta näpust! Jõudes pühapäeva õhtul väikelinna Wristi raudteejaama, ei olnud seal ühtegi taksot. Hamburgis oli kinnitatud, et kindlasti on taksovõimalus. Seisad raudteejaamas, sihtkohta jääb veel „ainult“ neli kilomeetrit, järgmine buss tuleb kahe tunni pärast. Ellen tegi seda, mida poleks uneski endast arvanud – ta palus ühel raudteejaamas seisnud autol ennast kohale viia! Juht tegigi seda, milline tänu! Tagasitulekul rongiga lennujaama sõites ei pannud Ellen tähele, et istub vales vagunis. Nimelt haagitakse rongi tagumine osa ühes jaamas lahti ja see sõidab teises suunas. Lennujaama viib rongi esimene osa. Viimase minutil tabas ta olukorra ikkagi ära, kiired jalad ja esimeses vagunis ta oligi. 

Helena teadis, et vajab sihtkohas rendiautot, kuid mõtles, et küll lennujaama jõudes vaatab, millisest firmast rentida. Kohale jõudes selgus, et lennujaam oli väga väike. Rendiauto bokse oli küll, aga iga boksi juures pikk-pikk ootajate rivi. Kui lõpuks järg temani jõudis, selgus, et polegi ühtki sobivat autot enam pakkuda. Ainus võimalus oli sõita 80 km kaugusel asuvasse Düsseldorfi lennujaama, kus oli rendiautosid piisavalt. Kuidas aga sinna saada? Valida oli bussi, rongi ja takso vahel. Selleks ajaks aga oli viimane buss juba väljunud ning selgus, et rong sõidab küll Düsseldorfi, aga mitte lennujaama lähedalegi. Tuli võtta hingehinna eest takso. Kui pärast mõningast seiklemist Düsseldorfi lennujaama territooriumil rendiauto lõpuks käes oli, tuli veel Aachenisse sõita. Tegus päev igal juhul.

Mina olin Berliinis, Berliin teadagi on suurlinn, vaatamata sellele ekslemist polnudki, abiks on GoogleMaps, sealne ühistransport on loogilise ülesehitusega, kõik liigub Saksamaale omase täpsusega. Kui mõelda, et pean liikuma ka kahtlasemas subkultuuri piirkonnas, nagu seda Kreuzberg on, et mis kõik võib juhtuda - rööv, terrorism, siis kõige närvikõditavam juhtum oli minul tänavatel ühe väga suure rotiga, kes mul üle kinganina jooksis.

Minu tagasitulek koju kujunes samuti parajaks seikluseks. Lendasin Berliinist Riiga. Riias läbisin turvakontrollid ja andsin pagasi ära. Boardingut tehes selgus, et lennuk on ülebroneeritud ning mina olin see üks ja ainus “õnnelik”, kes valiti süsteemi poolt lennule mitteminejaks. Vaatasin kadedusega neid, kes lennukile kulgesid ja tunni pärast juba Tallinnas on. Mind suunati lennufirma letti, kus selgus, et et saan nende kulu ja kirjadega taksoga koju ja ebamugavuste pärast valuraha ka. Mõnu hetk hiljem istun juba taksos ja mõtlen, elu on bingo! 

Kas ikka suudan õpieesmärgid täita? Igal õpirändajal meie projektis olid kooli poolt antud ülesanded ja seatud isiklikud eesmärgid, nagu juba kirjutise alguses mainitud. Kogusime palju võtteid ja mõtteid tuge vajavate õppijate kaasamiseks, saime juurde julgust suhelda ja lõime uusi kontakte. 

22.04.2019 toimus Kaasava hariduse konverents, kus jagasime kogemusi ettekannetes ja töötubades. Osalejaid oli lisaks meie koolile ka Paide Hammerbecki Põhikoolist, Roosna-Alliku Põhikoolist ja Türi Toimetulekukoolist. Konverentsil osalejad olid helded kiitma sisu ja korraldust. Peaaegu 90% panid konverentsile tervikuna hindeks "väga hea". Poolte vastanute jaoks see isegi ületas ootused. Igaüks võttis kaasa vähemalt ühe hea mõtte või meetodi. Tõsteti esile, et olles ise innukad õppijad, suutsime õpitut innustavalt edasi anda. Mitmel korral märgiti ära hea õhkkond, positiivsus ja koostöö. 25. septembril jagame viimaste õpirännete kogemusi. Loodame, et tuleb sama inspireeriv päev nagu aprillis. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme saanud erakordselt innustava ja erilise õppimiskogemuse. 

Ingrit Talvist

Töövarjutaja Berliinis

Ellen võtab kokku: Kas me ikka saame Saksamaa kogemust kasutada?

„Kaasava kooli“ projekti aktiivne periood hakkab läbi saama. Siiski tahan veel arutleda selle üle, kas saame Saksamaa kogemust Eestis kasutada.

Alustuseks kiidan ennast, et panin Kellinghuseni Ühiskoolis emotsioonid ja eredad hetked üsna täpselt kirja.  Järgnev vestlus oma vastuvõtja Robertiga umbes töövarjunädala keskel ei lähe mul niipea meelest, aga kirja panduna mõjub see, nagu oleks eile toimunud.   

Vestluse hetkeks teadsin juba, et Kellinghuseni Ühiskoolis on ühe eripedagoogi hoole all 13 õpilast, et kooli 5. - 9. klassis töötab 5 eripedagoogi ja et eripedagoogid koonduvad keskusesse Förderzentrum.  

Tahtsin veelgi täpsemalt eripedagoogide süsteemi kohta teada. Ja siis see tuli, midagi jalust rabavat!

Ellen: „Mitu eripedagoogi teil keskuses töötab?“

Robert: „22“

Ellen: „22 Schleswig-Holsteini liidumaal?“

Robert:“ Ei, piirkonna keskuses.“

Ellen: „Ah siis Schleswig-Holsteini liidumaa Steinburgi maakonna (Kreis) keskuses?“

Robert:“ Ei, ainult Kirde-Steinburgi keskuses. Meil on maakonnas kolm keskust.“

Vau! Kiire arvutus ütleb, et Steinburgi maakonnas on kolm keskust ja neis kokku töötab umbes 60 eripedagoogi. Schleswig-Holsteinis on 16 maakonda,  see võiks siis kokku olla 16 x 60 eripedagoogi!!! Eeldusel muidugi, et kõigis keskustes ja maakondades on umbes samapalju töötajaid. Kui ka numbrid täpselt ei klapi, on uskumatu ikkagi!  

Vasakul Saksamaa kaart ja sellel märgitud Schleswig-Holsteini liidumaa. Paremal sellesama liidumaa 16 maakonda, sealhulgas Steinburg, kus asus minu töövarjukool Gemeinschaftsschule Kellinghusen 

Siinkohal tundub, et Eestis ei olegi võimalik tuge vajavate õppijate olukorda palju parandada.  Esiteks ei ole meil ei nüüd ega tulevikus kuskilt võtta sellist suurt arvu eripedagooge. Lisaks on Kellinghusenis väga hästi toimiv diferentseerimise süsteem ja seda kasutatakse tervikuna, mitte ainult ühe õpetaja tunnis. Palju toetab Kellinghuseni tugisüsteemi see, et paljud emad on kodused või käivad tööl poole kohaga. Vanemad on üldiselt koostööaltid ja lapsed ei puudu koolist. Kui raske erivajadusega noor lõpetab põhikooli, siis töökoha leidmise võimalusi suurendab see, et Saksamaal on suurtel firmadel kohustus võtta tööle erivajadusega inimesi.

Võtsin siiski kaasa mõtteid, kuidas tugisüsteeme Eestis edendada. Siin blogiski olen kirjutanud teemadest, mis mind eriti puudutasid ja kus ma näen võimalust midagi teha.

Kõige-kõigem ahhaa-elamus oli see, et ka tõsise vaimse arengu mahajäämusega laps tunneb ennast hästi. Tema enesehinnang on positiivne, ta suhtleb, on rõõmus ja tuleb kooli heameelega. Ta oskab rääkida, mis läks hästi ja mis eesmärgid tal on. Ta õpib koos eakohaselt arenenud lastega, ainult et temale kohandatakse materjali, tal on kõrval eripedagoog ja vajadusel tugiisik. Tal aidatakse 9. klassis jõuda põhikooli lõpuni. Kui tõesti vaja, siis saab ta tunnistuse, kus kirjas ainult sõnaline tagasiside, aga ka ilma hinneteta tunnistusega on tal positiivne tulevikuväljavaade.  Hästi on toetatud ka kõikide teiste õpiraskustega lapsed, näiteks autistlikud ja sotsiaal-emotsionaalse raskusega lapsed.

Kellinghuseni Ühiskoolis nägin hästi toimivat kaasamismudelit, mida saab kasvõi teatud osades Paide Hillar Hanssoo Põhikoolis kasutada. Imetlusväärne, kui  palju erinevaid meetodeid suudetakse ellu viia 800 õpilasega Kellinghuseni Ühiskoolis! Jah, kool on koos tegutsemine ja iga koolipere liige peab ennast tundma kaasatuna.

Märkus: Vahepeal oleme õpirändajatega omavahel väga palju kogemustest rääkinud ja aru saanud, et ka nende töövarjukoolides oli väga toetav ja tõhus tugisüsteem, kus tuge vajavad õppijad tundsid ennast tavaklassis hästi. Oleme kõik kindlad, et meie koolis saab iga õpilast paremini toetada ja anname oma osa sellesse.  Aitäh, ERASMUS+!

Töövarjutaja Ellen

viimaste muljetega töövarjunädalast Kellinghusenis