Nagu pealkiri viitab, kirjutame selles postituses koolituse sisust. Alustuseks kogesime lähenemist, kus paluti koolituse ajal mitte kasutada arvuteid, panna kõrvale nutiseadmed (välja arvatud vajadusel tõlkimiseks) ning mitte teha fotosid. Viima palve tekitas küsimusi: paljudel koolitusel osalejatel on soov jagada fotomaterjali, kirjutada blogi (nagu meie) jms. Lepiti kokku, et koolitaja teeb rühmatööde ajal meist fotosid ning saadab need kõigile peale koolituse lõppu. Sellist lähenemist polnud vähemalt meie varem kogenud. Hiljem mõistsime, et see oli hea kokkulepe. Mitte miski ei katkestanud rühma arutelusid ja töö oli sujuv. Koolitaja poolt fotografeerimine oli häirimatu. Miks mitte edaspidi ise koolitust või rühmatööd läbi viies sama lähenemist kasutada.
 |
| Arutelu paarides. Foto: koolitaja |
Teine huvitav lähenemine koolitaja poolt oli igal hommikul osalejate istekohtade asetuse muutmine. Igale koolitusel osalejale oli paigutatud lauale nimesilt ning nii tekkisid igal päeval erinevad paarilised, kellega lähemalt arutleda. Meile tundus, et koolitaja arvestas nimesilte ümber paigutades ka osalejate keeleoskuse tasemega. Nimelt paluti kõigil koolitusele saabujatel eelnevalt hinnata oma inglise keele oskust lugemises, kuulamises, rääkimises ja kirjutamise neljal tasemel: algtase (basic), hea tase (good), väga hea tase (very good), kõrgtase (fluent) või emakeele tase (mother tongue).
Õpetajad/koolitajad teavad, kui keeruline võib mõnikord olla õppijatest rühmade moodustamine, et samad inimesed ei oleks kogu aeg ühes grupis, vaid kõik vahetaksid gruppe ja õpiksid erinevates gruppides erinevates rollides. Meie koolitaja ei palunud meil ise gruppe moodustada. Koolitaja oli eelnevalt ette valmistanud gruppide kooslused ning alati oli igale grupi liikmele määratud ka oma ülesanne. Üks inimene grupis vastutas aja jälgimise eest, teine vajalike materjalide (paberid, markerid) toomise eest, kolmas osaleja oli tööülesande lugeja ja jälgis, et kõik ülesandest aru saaksid ning neljas liige kirjutaja. Kui grupp oli suurem, võis üks osaleja olla positiivse tagasiside andja ja teiste innustaja. Oli huvitav rollide jaotus ning rollid vahetusid erinevates grupitöödes.
 |
| Rollide jaotus ja esitlemine. Foto: koolitaja |
Kuue koolituspäeva jooksul püüdsime leida vastuseid küsimustele: Mis on diskrimineerimine? Miks on oluline märgata diskrimineerimist? Kuidas reageerida, kui märkad diskrimineerimist? Miks sama lause või tegu on ühele inimesele diskrimineeriv, kuid teisele mitte? Vahel on ebaõiglust raske märgata ja mõista. Näiteks politsei poolt dokumentide küsimine - tundub ju rutiinne kontroll. Kui aga mõni inimene satub igapäevaselt rutiinsesse kontrolli ja teine mitte kunagi, on see juba diskrimineerimine. Inimene tunneb, et tema suhtes käitutakse ebaõiglaselt. Ebaõiglus on diskrimineerimine juhul, kui halvemini kohtlemist põhjustab mingi tunnus, mida inimene iseendas muuta ei saa. Näiteks rahvus, meheks või naiseks olemine, usk, päritolu jms. Ebaõiglus on alati vale, diskrimineerimise eest kaitseb inimesi seadus. Sageli aga ei pöördu inimesed kaitse saamiseks politseisse. Tihti ei pööra diskrimineerimisele tähelepanu kõrvalseisjad, harva minnakse tunnistusi andma. Kuidas siis peaks reageerima? Sel teemal tegime läbi erinevaid praktilisi harjutusi lähtuvalt kursusel osalejate endi kogemustest. Osalejad tõid näited selle kohta, kus nemad on näinud, kogenud diskrimineerimist kas isiklikult või olnud pealtnägijad. Arutlesime, kuidas ja millal on ohutu reageerida. Toodi näiteid, mis olid vägagi ehmatavad. Kui meile enne koolitust tundus, et meid see teema väga ei puuduta ja soovime vaid olukorraga kursis olla, siis koolituse ajal saime aru, et puudutab küll. Eriti praegu, kui meie ümber on sõjapõgenikud.
 |
| Töö gruppides. Foto: koolitaja |
Koolitusel rääkisime läbi sellised mõisted nagu stereotüübid, eelarvamused, diskrimineerimine, rassism. Arutlesime ka sõnavabaduse (väljendusvabaduse) üle. Kas igal inimesel on õigus kõike öelda millal ta iganes tahab? Kas igal inimesel on õigus öelda, mida ta mõtleb ja seda kõikidele inimestele ning kõikide kohta? Kas see on sõnavabadus? Selliseid olukordi näeme ka Eestis pidevalt nii meie poliitikute poolt kui nende vastu. Lisaks kõik, mis toimub sotsiaalmeedias, kus leidub inimesi, kes avaldavad arvamust kõigi kohta teisi austamata. Oluline on mõista, et küsimus ei ole selles, kas igaühel on ÕIGUS öelda kõike, mida tahab, kellele tahab, vaid selles, MIKS tahetakse teist inimest alandada või väljendada teiste inimeste suhtes muid lugupidamatuse vorme. MIKS?
Kooli üks olulisemaid ülesandeid on aidata õpilastel mõista, et inimesed ongi erinevad. Erinevad on meie õpilased, erinevad on meie õpetajad. Kõik tulevad siia kooli erineva tausta, kasvatuse ja veendumustega. Inimesed on erinevate võimete ja huvidega, erinevate uskumuste ja maailmavaatega. Kõik inimesed peaksid õppima, kuidas üheskoos siin planeedil rahus elada. Muutuma ei pea ainult need, kes on tugevamate meelest teistsugused, muutuma peavad ka need, kellel on õigus otsustada. Erinevad riigid on kasutanud näiteks muukeelsete õpilaste õpetamisel erinevaid lähenemisi. Tänaseks on selgunud, et kui muukeelsed õpilased on olnud eraldatud keeleõppe eesmärgil teistes õpilastest, siis on neil tekkinud mahajäämused ainealaselt. Keelt õpitakse suheldes, samuti mõistma teiste kombeid ja tõekspidamisi. Kui muukeelne õpilane on koos teiste õpilastega, siis on see olukord küll keeruline nii õpilasele endale kui õpetajale, kuid siiski on see kõige efektiivsem ja kiireim keeleõppe viis. Üliolulised on aga õpetamismeetodid. Loengumeetod selleks ei sobi.
Eelneva parimaks mõistmiseks tegi koolitaja meiega ühel hommikul läbi eksperimendi. Hommikut alustades rääkis ta ainult islandi keeles. Meie tõesti ei oska sõnagi islandi keelt, ei tea isegi, kuidas "tere" hääldada. Koolitaja oli kõneledes üsna järsk ja konkreetne, ei tekitanud silmsidet õppijatega, lihtsalt jagas laiali islandikeelsed paberid ning andis järsult märku, et me paneksime on telefonid kotti ja omavahel ei räägiks. Järgnevalt oli aru saada, et ta tahab, et me hakkaks neid pabereid täitma. Uurisime pabereid, oli aru saada, et tegemist on mingi ankeediga. Proovisime siis tuttavama kõlaga sõnade järgi tuletada, mida sinna kirjutada. GSM - ilmselt telefoni number... Seda momenti hiljem analüüsides tunnistas üks koolitusel osaleja, et temal tekkis täielik tõrge midagi teha, mis püsis lõpuni välja. Ta tahtis ruumist lahkuda ja keeldus terve hommikupooliku pastakat kätte võtmast. Veidi aja pärast muutis koolitaja oma suhtumist - tekitas silmsidet, naeratas, rääkis lahke hääletooniga, kuigi siiski ainult islandi keeles. Ta alustas suunamist, mida paberile kirjutada. Ta osutas enda peale öeldes oma eesnime ja samal ajal näitas paberil olevat sõna "eiginnafn" ning saime aru, et sinna tuleb kirjutada oma eesnimi. Samuti saime paberile oma perekonnanime ja sünnikoha. Kõige naljakam oli viis, kuidas ta seletas sünnikuupäeva lahtrit. Selleks tegi ta suure kõhu žesti, näitas endale ja ütles ka "móður" (islandi keeles ema) ning seejärel imiteeris kätega sünnitust, öeldes "whoops". Saime aru, ema sünnitas - aaa, kuupäev, millal sa sündisid! Aeg-ajalt liikus koolitaja ringi, vaatas täidetavaid pabereid ning tegi kiitvaid näoilmeid. Nii jõudsime lõpuni ja saime kogu ankeedi täidetud. Selgus, et tegemist oli avaldusega ajutise elamisloa saamiseks. Mis me sellest õppisime? See, millisel hääletoonil räägib õpetaja, mis kehakeelt ta kasutab ja millise suhtumisega ta on, on kõige-kõige olulisem. Õpetajad, olge heatahtlikud ja andke endast parim, et õppijal aidata ülesandest aru saada. Lisaks, esmamulje on väga tähtis.
 |
| Foto: koolitaja |
Miks me valisime selle koolituse? Meie koolis on erinevast kultuuriruumist pärit õpilasi. Oleme aastaid püüdnud leida parimat viisi muukeelsete õpilaste õpetamiseks. Nüüdseks oleme aru saanud, et vaatamata sellele, et oleme enda arvates hästi hakkama saanud, saaks veelgi paremini ja toetavamalt. Kooli ja õpetaja jaoks on vaja olla teadlik, millised on erinevad peidetud rassismi ja diskrimineerimise ilmingud ühiskonnas ja koolis ning vaja on õppida, kuidas neile reageerida. Mõtleme ühiskonna mitmekesisuse positiivsetele külgedele.
Kokkuvõtteks saame öelda, et koolitus oli õpetlik. Koolituse käigus õppisime paljusid asju nägema teise nurga alt. Koolitus aitas mõista, miks teismelised tunnevad ennast diskrimineeritult ja kuidas sõjapõgenikest paremini aru saada. Vaatamata sellele, et möödas on juba 2 nädalat, mõtleme ikka koolitusel kogetule tagasi. Kõik meetodid, mida me Islandil erinevate teemade käsitlemiseks kasutasime, on kasutatavad ka klassiruumis. Koolitaja on avaldanud erinevatest õpimeetoditest ka raamatu (inglise keeles), mille me ka koolile ostsime ja panime õpetajate tuppa kõigile tutvumiseks. Raamatust saab leida nii meie koolitusel kasutatatud meetodeid kui lisaks teisi.
Meetodite koguga meie koolitusel osalemise kasu veel ei lõpe. Saime head kontaktid Austriast, Poolast ja Saksamaalt. Saksamaa kooliga juba planeerime korraldada õpilaste õpirännet. Põnevad tegevused ootavad ees.
 |
| Koolitusel osalejad. Foto: koolitaja |
Blogi kirjutamise anname nüüd edasi järgmistele õpirändajatele.
Liina ja Kersti
