Õpirändajad: Terje rõõmustab: hirmude kiuste imelisse Shapi

Tere! Mina olen Terje, blogipäises oleval pildil vasakult teine, see rooliga. Osalen Erasmus + programmis ning lendasin „Kaasava kooli“ õpirände projekti raames Inglismaale tutvuma Shap kooliga. Koolist annab pikema ning põhjalikuma ülevaate minuga koos Shapi rännanud Liina (blogi kaanepildil vasakult kolmas). Ise saate kooli uudistada aadressil http://www.shap.cumbria.sch.uk/

8. juunil saatsime Paide Hillar Hanssoo põhikooli õpilased väljateenitud suvepuhkusele. Õpetajatele see muidugi töö lõppu ei tähenda. Minu jaoks oli päev eriti ärev, sest juba 9. juuni varahommikul kell 6.05 pidi väljuma lennuk, mis viib meid töövarjutama Inglismaale. Räägin meist, kuna suurpärase võimalusena saime kahekesti ühte kooli vaatama minna. Algselt oli minu soov minna Liverpooli, kuid sealse kooliga koostöö ei sujunud. Õnneks oldi Shapis valmis lausa kaht inimest võõrustama ja nii juhtuski, et sõitsime Liinaga koos maalilisse Shapi külakesse.

Vaatleme kooli korraldust 10.06-14.06.2019. Meie eesmärgid töövarjudena olid erinevad. Mind huvitas eelkõige reaalne töö klassis erivajadustega õpilastega: soovisin näha abiõpetaja tööd ning koguda meetodeid ja ideid hariduslike erivajadustega laste kaasamise kohta igapäevases õppetöös.

Kas ja kuidas minu tööalased eesmärgid täidetud said, sellest järgmistes postitustes. Esmane eneseületus oli autojuhina vasakpoolses liikluses „ellu jääda“ ning Manchesterist ligi 100 miili kaugusele Shapi külakesse jõuda. Sellepärast oleme blogipäise pildil autorooli ning kaardiga. Minu hirm suurlinnas sõitmise, vasakpoolse liikluse ning kalli rendiauto tervena tagasitoomise ees oli õnneks ülepaisutatud. Kuigi ringristmike ületamine oli keeruline kogu reisi vältel, ei tekkinud autot juhtides kordagi vastassuunas sõitmise soovi. Auto tunnetamine, kiiruspiirangutega arvestamine võtsid veidi aega (tuleb tunnistada, et algul olin ikka väga aeglane ja arg J ), aga nagu tark vanarahvas ütleb: „Harjutamine teeb meisteriks!“ Pärast esimest tundi suutsin end autoroolis mõnusalt tunda ning sõitu nautida . Tänu suurepärasele leiutisele, navigatsioonisüsteemile, ning väga heale kaardilugejale Liinale, ei eksinud me kordagi teelt. Seega olin oma sihtmärki jõudes väga uhke, rõõmus ja valmis uuteks väljakutseteks.

Kohalikud kitsad teed Shapi lähistel

Aga miks olid minu esimesed „sõiduõppetunnid“ nii edukad? Arvan, et vastuseks on sealne liikluskultuur: inimesed on liikluses teistega arvestavad, mõistvad, viisakad. Näiteks, kui oli minu eesõigus ringristmikulle sõita, aga jäin kauaks „ohutut“ aega ootama, siis anti rõõmsal ilmel mulle käeviipega mõista, et võin julgelt seda teha. Ümberreastumisel oli vaja vaid suunatuld siss lülitada, kui mind „lubati vahele“ ka väga tiheda liiklusega teelõikudel ning enne ristmikke. Viisaka liikluskultuuri üle sain rõõmu tunda nii linnas, linnadevahelistel kiirteedel kui ka maal kitsastel külateedel sõites.

Miks enamik inimesi olid kaasliiklejatega niivõrd arvestavad, seda mõistsin 10. juuni hommikul Shapi kooli ustest sisse astudes. Sellest aga juba järgmistes postitustes.