esmaspäev, 15. juuli 2019

Liina unistab: Kaasav kool ja üldõpetuse põhimõtte rakendamine on võimalik ka Eestis


Lugesin hiljaaegu  Liina Malva, Merlin Linde, Katrin Poom-Valickis, Äli Leijen koostatud „OECD õpetaja pedagoogiliste teadmiste pilootuuringu Eesti raportit“, milles Eesti üliõpilasi ja tegevõpetajaid võrreldes tuli välja, et kaasava haridusega seonduvate teadmiste omandamise võimaluste osas on üliõpilaste hinnangud pea kõigis aspektides (va soolised eripärad) kõrgemad kui tegevõpetajatel. Eriti suured on erinevused diferentseeritud õpetamise, õppija erivajaduste väljaselgitamise, nende kaasamise ja multikultuurse pedagoogika rakendamisel. 


Kõige tagasihoidlikumad olid nii üliõpilastel kui õpetajatel õppimise ja arengualased teadmised. Konkreetsemalt valmistasid vastajatele raskusi teadmised õpimotivatsioonist, mõtlemisprotsessidest ja õppimisest ning õppimise toetamisest. 


Uuringu tulemused olid minu jaoks jahmatavad. Värskelt Shap´ algkooli tunnid silme ees panid mind mõtlema  teema üle, miks on nii suur erinevus on traditsioonilisel Eesti koolil nähtuga. Ka meil ju räägitakse nii palju kaasamisest, märkamisest ja õpilaste keskestest meetoditest. Teoorias peaks ju kõik ideaalne olema kuid praktikas ei toimi…

Õnneks on ka Eestis sarnaseid näiteid Shap´kooliga. Täiesti juhuslikult sattusin alles 2018 aasta sügisel avatud Lilleoru Põhikooli (http://pohikool.lilleoru.ee/et) kodulehele. Tegemist on erakooliga, mis kasutab õpetamiseks Teadliku Muutuse Kunsti meetodi. Kuigi ma ise olen täiesti tavalise munitsipaalkooli õpetaja on mul hea meel, et Eestisse on jõudnud tasulised erakoolid nagu Emili kool (http://emilikool.ee/et ), Gaia kool (http://gaiakool.ee/meie-kool/ ) jt mis kasutavad üldõpetuse põhimõtteid, õuesõppe ja avastusõppe elemente, õpitakse läbi mängu ja praktilise tegevuse. Samuti on rahvusvaheliselt tunnustatud õppekavade (IB ja EB) alusel on võimalik õppida seitsmes Tallinna ja Tartu koolis. Ka rahvusvahelist haridust pakuvad peamiselt erakoolid, milles õppimine on tasuline. 
Ma loodan, et sellised erakoolid on oma positiivsete tulemustega eeskujuks Eesti koolivõrgu, arengusuundade ja õppekava arendajatele ning Eesti kool tervikuna muutub ka tegelikult selliseks kooliks, mida riiklik õppekava kirjeldab ning kõik lapsed saavad õppida koolides, mis arvestavad ning toetavad iga lapse individuaalset eripära.



(Skeem: haridus- ja teadusministeerium, https://www.hm.ee/et/opikasitus)

esmaspäev, 8. juuli 2019

Terje kirjutab: Lugemisest Shap CE Algkoolis

Ära hind raamatut selle kaane järgi,“ ütleb üks vana rahvatarkus. Just see mõte tuli mulle pähe, kui väliselt halli ja ilmetusse Shap CE Algkooli sisse astusime ning kooli tegelikke võlusid avastama hakkasime. Ülisõbralikust vastuvõtust ja viisakatest õpilastest juba rääkisin, täna tahan aga jagada teiega rõõmu, kuidas selles koolis lapsi lugema harjutatakse. Just harjutatakse, õpetatakse ikka ka, aga pigem püütakse luua kogu koolis keskkond, kus lugemine on elu üks loomulik, vajalik ning mõnus osa. Mida selleks siis tehakse?

Esiteks on igas klassis olemas lugemisnurk (Reading Corner). Meil Eestis alustati lugemispesade projektiga juba 2004. aastal, seega 15 aastat tagasi. Ma pole kindel, kas idee on liikunud meilt välismaale või vastupidi, igatahes oli suur rõõm näha, et õpilastel on võimalus end patjadele mõnusalt istuma või pikutama sättida, riiulist raamat või koomiks võtta ning lugemisest rõõmu tunda. Eakohased raamatud igapäevaseks lugemiseks olid õpilastele teemade kaupa madalale riiulile paigutatud. Lugemishuvi ergutamiseks ning lugemise tähtsuse rõhutamiseks oli seintele, põrandale või riiulitele kleebitud erinevaid värvilisi lauseid, näiteks „Reading is dreaming with open eyes“, „Reading helps you to become an interesting person“, „Discver the magic“ jne. Päevakava oli õpilastel tihe, ilusa ilma korral oldi vahetundides õues, seega jäi õpilastele lugemisnurgas olemiseks aega vaid enne tundide algust. Ühest vaatlusnädalast jäi kahjuks väheks, et teada saada, kui aktiivselt lugemisnurki päriselt kasutatakse, aga need olid olemas ja IGAS klassiruumis.  
 













Kuigi lapsed ei olnud lugemisnurkades, nägime iga päev pidevat raamatute lugemist. See lugemine oli ühelt poolt kohustuslik, teisalt aga loomulik koolitöö ning elu osa. Nagu Eestis, ei taha ka suur osa Inglismaa lastest lugeda, erinevate värviliste ekraanide maailm on palju põnevam. Selleks, et lugemist elu üheks tavapäraseks osaks muuta, toimis selles koolis lugemispäevikute („Reading Record Book“) süsteem. Igal lapsel oli oma lugemispäevik ning raamat vastavalt lugemisoskuse tasemele. Nädala jooksul pidi õpilane kodus vähemalt 3 korda ette lugema, koolis loeti ette ka õpetajale. Lapsevanem/õpetaja kontrollis lugemist ning kinnitas seda oma allkirjaga. Lisaks allkirjale tuleb lugemispäevikusse anda lühike hinnang lapse lugemisoskusele. 

Õpilane sai ise valida raamatu, lugemise tempo ja aja. Lugemise harjutamise juures olid positiivseks toeks ning innustajateks nii lapsevanem kui õpetaja. Lugemispäevikusse jäid sissekannetena raamatute pealkirjad ja kommentaarid lugemisvilumuse kohta. Seega oli lapse areng pidevalt jälgitav, aga kõige tähtsam: iga laps jõudis raamatuga lõpuni ning sai eduelamuse. 
Eraldi väärib esile toomist 91-aastane endine kooliõpetaja, proua Brown. Kena vanaproua käib oma vabast tahtest ning soovist kasulik olla igal reedel 7-8aastaste õpilaste lugemist kuulamas. Korraga on prouaga koos 3 last, kes ühekaupa ette loevad, seejärel arutatakse sisu üle. Kellel saab loetud, läheb tagasi klassi ja tuleb uus õpilane. Kuna süsteem on tuttav, toimub liikumine vaikselt ning rahulikult.
Reedel kontollib klassiõpetaja lugemispäevikud üle: lööb kiitva templi märgi neile, kes on vähemalt 3 korda ette lugenud ning rohelise markeriga märgitakse nädala lõpu piir. Raamatu sisu mõistmiseks (ja ka abiks lapsevanemale sisu üle arutlemiseks) on raamatu järjehoidjaks sisu kokkuvõtvad küsimused. Alati, kui raamat saab läbi loetud, tuleb sellest õpetajale ka jutustada. Iga õpperühma tublide lugejate vahel loositakse reedeti välja auhind- raamat. Väiksema lugemishuviga lapsi motiveeribki ehk kõige enam võimalus valida auhinnaraamat. 

Lapsed on harjunud ning teavad, et kui tunnis tekib „vaba hetk“ (ülesanne saab kaaslastest kiiremini lahendatud, õpetaja abistab/töötab kellegi teisega ega pole uut korraldust andnud vms), siis tuleb pooleliolev raamat kätte võtta. See on osa õppetööst, mida kõikides klassides ühtviisi järgitakse. Nii ei teki neil küsimust, miks ma pean, vaid võetakse raamat ja hakatakse lugema. Mõni suure innuga, teine lihtsalt kohustusest. Taaskord tõdesin, kui oluline on ühesugused reeglid erinevate õpetajate poolt, et jõuda soovitud tulemusteni olenemata õppeainest.

Kuigi antud kooli igas klassis on lugemisnurk, riiulid teateteoste ning arvutitega, on siiski eraldi raamatukogutuba. See on küll väike, klassisuurune ruum, kus tehakse rühmatöid ja toimetab After School Club (meie mõistes pikapäevarühm), aga iga nurk sellest ruumist on raamatute ning lugemise kiituseks. Seal on raamatuvalikud lugemissoovitustega, laste koostatud kokkuvõtted ning joonistused loetud kirjandusest, diplomid lugemisüritustel osalemise eest, väited, miks lugemine on kasulik jne. Mina leidsin sealt ühe põneva meetodi, mida kavatsen kohe sügisel oma klassiski proovida. Selleks meetodiks on „Lucky Dip“ („Õnnelik juhus“). Suurel postril on luuleread reeglitega. Plastikkorvis on paberisse pakitud ning nööriga kinni seotud raamatud. Raamatut võib katsuda, aga sisu on üllatus. Ku õpilane on uudishimulik ja otsustab väljakutse vastu võtta ehk raamatu paberist lahti harutada, siis tuleb teos ka läbi lugeda. Kuna lapsed on loomu poolest uudishimulikud, on see suurepärane nipp nende lugema meelitamiseks. Kooli direktor ise olevat mitu raamatut sellest korvist läbi lugenud ja iga kord üllatusega rahule jäänud. Eks katsetan sügisel läbi, kuidas meie lapsed väljakutsega kaasa tulevad.

Laste lugemishuvi suurendamisel on oluline roll õpetajapoolsel heal eeskujul. Nagu meil Eestis, nii loevad ka õpetajad Inglismaal ise palju ette ja arutlevad lastega. Praegu, vihmasel suvel, on hea aeg isegi raamat kätte võtta ning minna seiklema kodust lahkumata.


reede, 5. juuli 2019

Helena jagab: koolipäevast Aacheni Vabas Waldorfkoolis

Waldorfkoolides on perioodõpe ehk epohhõpe, mis tähendab, et ühe õppeainega tegeletakse süvendatult põhitunni raames. Põhitund on 1 tund ja 40 minutit kestev päeva esimene tund kõikides põhikooli klassides. Näiteks kui hetkel on matemaatika perioodõpe, tähendab see seda, et nelja nädala vältel õpitakse iga päeva esimeses tunnis ehk põhitunnis süvendatult matemaatikat. Ained, mida perioodõppe vormis õpitakse on vormijoonistamine, emakeel ehk täheõpe ja matemaatika. Teised õppeained on 45-minutilised ainetunnid. Peale põhitundi ja õppetundide vahel on 15-minutilised vahetunnid. Tavakoolidest erinev on ka see, et võõrkeelt õpitakse juba alates esimesest klassist.
Põhitund ise on aga kindla ülesehitusega ja üsna loov tund. Põhitund algab alati sellega, et õpetaja teretab lapsi kättpidi. See on vajalik selleks, et õpilane saaks luua õpetajaga kontakti, teadvustada oma kohalolu ning tunda end olulisena.

Põhitunnis süüdatakse küünal, õpilased loevad ühiselt R. Steineri luuletusi, mille sisuks on tavaliselt see, et kõik maailmas olev ja meid ümbritsev on märkamist ja kogemist väärt ning meiega seotud.  Luuletuse lugemist saadavad ka liigutused. Peast salmide ja luuletuste lugemine on waldorfpedagoogikas suure tähtsusega. Aacheni kooli õpetaja põhjendas seda sellega, et need luuletused toimivad nagu mantrad, aitavad sisendada headust ja mõistmist, samuti treenivad mälu. Neljanda klassi põhitunnis mängisid lapsed sissejuhatavas osas ka flööti, laulsid ning sooritasid pinkidel tasakaaluharjutusi.

Põhitunniks on õpetaja tavaliselt joonistanud tahvlile ka ilusa värvilise temaatilise pildi. See on pildiline õpetamismeetod. Minu sealoleku ajal oli viienda klassi tunniks tahvlile joonistatud lehm ja see pilt püsis seal terve nädala. Selle pildi abil räägiti väga paljudest erinevatest lehmakasvatust ja lehma puudutavatest asjadest. Näiteks kirjeldas õpetaja lehma anatoomiat, seejärel kirjeldas piima saamise protsessi ning lõpuks jõuti loomapidamise varjukülgedeni ehk mis tagajärjed on karjakasvatusel meie kliimale ja majandusele. Neljanda klassi tunnis oli rõhk matemaatikal ning õpilased arvutasid mänguliselt. Õpilase kontakt oma kehaga ning kehatunnetus on waldorfpedagoogikas oluline, seega olid õppemängud kõik liikuvat laadi.

Tunni põhiosas kuulab õpilane õpetajat ning saab tavaliselt tunni viimaseosa ülesandeks tegeleda kas kirjaliku tööga või joonistamise/maalimisega. Kogetud viienda klassi tunnis joonistasid õpilased õpetaja pildile sarnaselt oma vihikusse/raamatusse lehma. Joonistatakse üldiselt vahakriitidega ja maalitakse vesivärvidega. Tunni kokkuvõttev osa ehk nn väljahingamine on alati lõõgastavat laadi tegevus, näiteks maalimine, laulmine vms.

Waldorfkool eristub tavakoolist ka seetõttu, et seal ei kasutata õpikuid ja töövihikuid. Õppematerjalid valmistavad õpetajad ise ning ainevihiku loovad õpilased oma käega. Selleks on neil igaks aineks A4 formaadis valgete lehtedega kaustik, kuhu siis kas kirjutatakse (loovtööd, harjutused, luuletused jne) või joonistatakse.

Waldorfkoolis on õppeained enamikus samad mis tavakoolideski - emakeel, võõrkeel, matemaatika, muusika jne, kuid on ka aineid, mida meil tavakoolides pole - eurütmia, aiandus ning vormijoonistamine. Eurütmia on liikumistund ning selle abil väljendatakse muusika ja kõne sisemisi omadusi ehk seostatakse muusika ja kõne liikumisega, mis tuleb sisemisest vaimsusest. Eurütmia on terapeutiline.
Vormijoonistamises tegeletakse nooremas kooliastmes vaba käega joonte matkimisega, hiljem kujundite matkimise ja peegeldamisega ning kui käsi ja silm on juba piisavalt harjunud, ka sirklijoonestamisega. Aiandustund on Aacheni koolis alates kuuendast klassist kord nädalas ning seal õpitakse taimi väärtustama ja nende eest hoolt kandma. Kasvatatud saadusi ja nendest valmistatud tooteid (nt ürdisoolad) müüdi kooli sügislaadal. Nooremad õpilased teevad aiandusprojekte, näiteks külvavad vilja, korjavad saagi, jahvatavad jahuks ning küpsetavad sellest leiba.

Vahetunnid kestavad Aacheni koolis 15 minutit ning see veedetakse enamasti õues. Nutivahendite vahetundides kasutamine on keelatud igas kooliastmes. Kooliõuele on rajatud hulganisti ronimisalasid ning avar haljasala annab võimaluse ringi joosta.

Aacheni Vabal Waldorfkoolil oma sööklat ega kohvikut pole. See tähendab seda, et õpilased võtavad oma lõuna kodust kaasa. Algkooli õpilased söövad oma lõuna klassis ja tavaliselt pärast põhitundi. Lõunaks on üldiselt lastel kaasas võileivad, puuviljad jm kerge toit.

Numbrilisi hindeid ei panda üldiselt kuni 9. klassini. 9. klassis võivad kujundavale-kirjalikule hindamisele lisaks tulla ka numbrilised hinded.

Klassiõpetaja on waldorfkoolis ühe klassiga 1.-6. või 1.-8. klassini. Kuna waldorfkoolidel tavaliselt direktor puudub, vastutab kogu kooli õpetav personal ühiselt koolikorraldusliku poole eest. Õpetajad moodustavad kolleegiumi, mis käib koos igal nädalal ning igal nädalal on arutluseks uus teema. Kolleegium võib arutada koolikorralduslikke küsimusi, kuid ka üldisemaid, lapse arenguga seotud teemasid. Aacheni kooli kolleegiumi kogunemisel vesteldi näiteks puberteedist lapse silmade läbi ning visati aruteluks õhku küsimus, et kui see kool oleks veel sõitev alus, missugune see oleks? Kas orjalaev, kruiisilaev või parv? Kui mõelda oma kooli peale, siis missugune alus see on? Missugune see võiks olla?

Waldorfkooli päevast täit pilti saada soovides tuleb seda siiski ise kogeda. See on üsna erinev tavakooli päevast ja tõeliselt huvitav. Alati on põnev on jälgida, kuidas teistsugused süsteemid toimivad ning mõelda, kas ja kuidas võiksid samad süsteemid kohaldatuna toimida ka meie koolis.

pühapäev, 30. juuni 2019

Liina võrdleb: Inglismaa kool võrreldes eesti kooliga: HEV-koordinaatori töö, õppetöö planeerimine




Et kahe riigi koole võrrelda, tuleks alustada ilmselt sellest, et Inglismaal on alates 5. eluaastast kuni 16. eluaastani lapsed koolikohustuslikud. Võrdluseks Eesti lapsed  7-17 või kuni põhikooli lõpetamiseni.

Esmapilgul tundus meile kummaline, et juba 5 aastased lapsed peavad kooli minema. Nii ei ole see ainult Inglismaal vaid ka teistes Kesk-Euroopa riikides. Kas see on hea või halb?

Inglismaal on alates 3. eluaastast lapsel võimalik käia lastehoius, mis on sageli koolide juures. Nii oli see ka Shap CA Algkoolis. Teine klass oli selles koolis  4-5 aastaste laste põhikooli vastuvõtuklass, mida võib võrrelda meie koolieelikute rühmaga lasteaias. Põhikooliaste koosneb kahest osast – põhiaste 1 (5-7a) ja põhiaste 2 (7-11a). Umbes kolmandik Inglise koolidest on kirikukoolid nagu ka Shap kool.

Inglismaal alustavad lapsed oma kooliteed varem kui Eesti lapsed ja tänu sellele suudetakse ka väga vara välja selgitada iga õpilase eripära ja vajadused. Shap koolis töötas HEV-koordinaator igapäevaselt kooli vastuvõtuklassi õpilaste õpetajana. Nii suutis ta varakult kaardistada kõikide õpilaste nõrgad ja tugevad kohad ning juba ettevalmistusklassis pöörata eraldi tähelepanu nõrgemate külgede arendamisele. Õpiraskus on võimalik diagnoosida juba 4-5 aastastel lastel ja kui juba varakult alustada lapse abistamisega, saab hilisemaid probleeme suures osas vältida. Meie alustame lapse arengut kaardistama enamasti alles koolis – tõsi, ka lasteaias jälgitakse nende arengut. Ka meil on koolieelse õppeasutuse õppekava ja koolivalmiduskaart kuid praktiline kogemus on näidanud, et lapsevanemad ei ole sageli teadlikud oma lapse probleemidest. Õpiraskustega laps, kes oleks vajanud koolipikendust tuleb kooli ja laste psühhiaatri juurde suunatakse lapsed uuringutele alles siis, kui koolis on ilmnenud probleemid. 


Inglismaa koolides on õpilase erivajadustes on 6 taset. Selles osas on see väga sarnane meie koolidega. Vahe on peamiselt selles, et Shap CE Algkoolis oli erivajadus kõikidel õpilastel ja kõikidele õpilastele tehakse individuaalse arengu jälgimise kaart (kaust). Kui meil on kõik arvutis ja digitaalne, siis Inglismaal on lastel kaust paberil. Kaust läheb õpilasega järgmisse kooli kaasa. Loomulikult ei tähenda see seda, et selles koolis õppisid meie mõistes erivajadustega õpilased – vastupidi. Seal märgatakse iga õpilase vajadusi, mitte ainult nende õpilaste omi, kes hakkama ei saa. Kui meie oleme oma koolis rahul, et meil on olemas HEV-koordinaator, kes on abiks erivajadustega õpilaste töö korraldamisel siis Inglismaal on lisaks meie mõistes HEV-koordinaatorile ka andekate koordinaator, kes leiab abistab andekate tugikava koostamisel. Igale lapsele koostatakse plaan vastavalt tema võimetele ja võimalustele. Meil kipub sageli olema nii, et suurt tähelepanu pööratakse abivajajatele, tugevad säravad oma tulemustega ja keskpärane laps jääb kõige varju. Inglismaal on kõik erilised lapsed ja oma tugisüsteemi nimetavad nad Single Equality Scheme (SES).

Nii nagu Eesti kooliski on esimene tase on õpetajapoolne märkamine. Nagu öeldud, on kõikidel õpilastel oma arengukaardid ja neid muudetakse iga 6 nädala järel (teema lõpus). Vajadusel lisatakse soovitusi. Kui meie arengujälgimise kaardid on pikad ja lohisevad, siis Inglismaal ühendab see vaatluskaart individuaalset õppekava ja arengu jälgimise kaarti ning sisaldab vaid nelja lahtrit:
Plaan, mida õpitakse – kirjeldatakse soovitud õpitulemusi
Mida teeb õpilane
Mida teeb õpetaja
Tulemus – kuhu õpilane jõudis


Kui õpilasel on raskusi, muudetakse plaani ja kaasatakse spetsialiste. Esimesed on eripedagoog/ koordinaator, logopeed, psühhiaater, lastearst. Koolis on koordinaator, spetsialistid käivad koolides vajaduspõhiselt nõustamas. Spetsialistid annavad igale lapsele soovitusi edasiseks tööks. Lisandub soovitus koduseks arendamiseks. Need lisatakse siis vastavalt kas õpilase või õpetaja lahtrisse. Kuue nädala pärast vaadatakse plaan uuesti üle ja täiendatakse uute teemade ja uute ülesannetega.

Õpilaste õpiraskus diagnoositakse koolis hiljemalt 5-6 aastastel ja koheselt tehakse ka plaan lapse abistamiseks. Probleemid: õpiraskus, peenmotoorika, lugemisraskus, diabeet vm haigus

Kolmas tase on siis, kui lapsel on mingid spetsiifilised probleemid – kool koostab Education, Helth and Care Plan (EHC-Plan). Probleemid võivad olla erinevad õpiraskused või ka terviseprobleemid. Kui need on sügavamad, on tegemist neljanda tasemega ja sel juhul kaastakse juba kooliväline komisjon – nagu meil nõustamiskomisjon. Kaasatakse spetsialistid väljastpoolt kooli ja  kool saab ka lisaraha.

5-6 tase vajavad eraldi lähenemist ja enamasti väikeklassi või erikooli. (Meie mõistes toimetuleku ja hooldus õppekava)

Inglismaa haridussüsteemi eest vastutab Ühendkuningriigi valitsuse Haridusamet. Teise põhiastme lõppedes ( 11 aastastel lastel) viiakse läbi keele- ja matemaatikatestid, mis ei mõjuta hariduskäigu jätkamist, vaid annavad tagasisidet õpilaste lisavajaduste suhtes, mida oleks vaja rakendada. Kool ise koostab endale tööplaani, meie poolt külastatud Shap kool koostas korraga neljaks aastaks. Kooliaasta on jaotatud 6 nädala kaupa teemadeks. Kõik klassid tegelevad sama teemaga kas ühiselt või eraldi. Teema raames koostatakse projekte, kutsutakse külalisi ja tehakse väljasõite. Meie sealviibimise ajal oli teemaks „Viikingid“. Tehtud töid esitletakse kogu kooli ees. Lisaks valitud teemale on koolis loomulikult läbivad teemad, mis on seotud usu ja turvalisusega. Nagu Eesti koolideski pööratakse suurt tähelepanu kiusamise vältimisele ja küberturvalisusele.


Tulles tagasi küsimuse juurde, kas see on hea, et lapsed lähevad kooli juba 5-aastaselt, olen arvamusel, et on. Lapsed õpivad ühtmoodi meie lasteaia koolirühmas kui Inglise koolis kuid laste toetussüsteem, mida ma nägin Shap´ koolis võlus mind täielikult. Kooliks ettevalmistusrühma lapsed ootasid, et nad saaksid kooli klassi. Koolilapsed pingutasid, et nad jõuaksid järgmisele tasandile – õppimine oli mäng. Võrdluseks võib tuua arvutimänge – lapsed on valmis pingutama selle nimel, et jõuda järgmisele tasandile. Nii toimis süsteem ka koolis – õppimine on mäng.

neljapäev, 27. juuni 2019

Ellen rõõmustab: Vahelduseks on ka suvekursus kosutav


Liina, Terje ja Helena kirjutised nende töövarjunädalast kinnitavad, et kolleegide igapäevatööd jälgides on väga tõhus õppida. Mina otsustasin siiski proovida ka koolitust ning osalesin rahvusvaheliselt tegutseva koolitusfirma Praha ITC http://www.itc-international.eu/  korraldatud  suvekursusel „Special Needs Children“.

Ootasin kursuselt inglise keele harjutamist, kogemuste vahetamist kolleegidega, võimalust nautida ilusat Prahat ja eripedagoogiliste teadmiste täienemist. Täpselt sellises järjekorras teadmised ja oskused mulle kätte tulidki. Osalejad olid Rumeeniast, Iiri Vabariigist, Slovakkiast ja mina üksi Eestist. Imetlesin kolleege Rumeeniast, kes tulid koolitusele tagasihoidlike inglise keele teadmistega. Nad said küll aru, aga rääkida enamasti ei julgenud. Gruppi kuuluv inglise keele õpetaja tõlkis päris palju. Meie projektis jätsid mitmed kolleegid kahjuks osalemata just vähese keeleoskuse pärast.  

Meetoditest said kirja mitmed vanad head võtted, mis uues põnevas kontekstis kasutusel. Silma pani särama üks loomingulist mõtlemist ergutav meetod. Nimelt pidime grupis viie minuti jooksul kirja panema maksimaalselt palju võimalusi, kuidas kasutada kirjaklambrit. Samamoodi võib muidugi mõelda mistahes muu eseme kasutusvõimalustele, ainuke tingimus on, et fantaasiat ei tohi eos lämmatada. Kõik ideed on teretulnud. Pärast ajurünnakut jagati ideed kohe lihtsalt realiseeritavaks, natuke keerulisemalt tehtavateks ja innovaatilisteks ehk siis VAU-efektiga ideedeks. Mida ei saa kohe kasutada, nendega tuleb edasi töötada. Minu arvates saab seda meetodit väga laialt kasutada ja näiteks võõrkeeleõpetuse tundides loob see tõeliselt autentse suhtlussituatsiooni.      
Loovust peab arendama kasvõi uurimustes välja tulnud faktis taustal, et kooli tulles laste loomingulisus järsult langeb. Ilmselt surutakse laste mõtlemine kohe raamidesse, loovust pärsib ka hinnete panemine.   

Rikastav oli arutelu, kas kaasav haridus ikka Euroopas toimib ja kus me siis sellega oleme.
Suupäraseid eestikeelseid vasteid sõnadele exclusion, separation, integration, inclusion polegi,  aga pilt räägib enda eest. Vaadake seda hetkeks!

Kaasav ja mittekaasav haridusmudel. D. Mouchova ettekandest. 

                           
Eks ju, meie kaasav haridus on kuskil integration ja inclusion vahepeal? Haridussõnastiku järgi on „hariduslik integratsioon“ (integration)  hariduse saamise võimaluste ühtlustamine, sõltumata õppijate võimetest, soost, rahvusest, majanduslikust olukorrast, positsioonist ühiskonnas. Inclusion on tõlgitud sõnaga „kaasav hariduskorraldus“ ja see on olukord, kus haridusliku erivajadusega lapsi õpetatakse koos eakohaselt arenenud lastega kodulähedases koolis. Eesti õpetaja püüdleb kõikide õppijate kaasamise (inclusion) poole, mis on terve Euroopa suur eesmärk. Meie projekti töövarjutamise vältel  nägime palju  puhtakujulist kaasamist, kus haridusliku erivajadusega õppijatel oli tavaklassis toeks abiõpetaja, tugiisik või eripedagoog. Eesti kontekstis on integration väikeklassid, aga endiselt  jäävad paljud haridusliku erivajadusega õppijad toeta ning see on täitsa puhas exclusion. Seda mõistet tõlgitakse teatud kontekstides sõnaga „tõrjutus“. Kompetentsikeskustes või erikoolides õppimine võiks olla eraldamine (separation), aga sellelgi on Eesti oludes häid jooni.

Filosofeerima võib jäädagi ja ka huvitavaid meetodeid sai lõpuks kokku päris palju, aga üle 30-kraadise kuumaga olime rõõmsad, kui koolituspäevad olid lühemad ja saime kuuma aja jahedamas ruumis omaette üle elada. Praha on nii ilus linn ja siin on nii palju vaadata, et tegin seda igal võimalusel. Olin rõõmus, et linnaekskursioon oli programmis ja kirg saksa kultuuri vastu viis Franz Kafka muuseumi. Kaarli sild on Prahas must (kohustuslik), aga on ka palju muid vaatamist väärt kohti. Kui vaid aega jaguks! 

Senati aias (Vallenstein Palace)

Suvekursuse muljetega 
Ellen Rosimannus Prahast 

 

teisipäev, 25. juuni 2019

Terje mõtiskleb: viisakaks maast madalast

10. juuni hommikul kooliustest sisse astudes, võttis meid vastu särav administraatoriproua. Ta oli äärmiselt viisakas, sõbralik, abivalmis ning juba pärast kaheminutilist vestlust saime komplimente väga hea keeleoskuse kohta. Meie meeldivaks üllatuseks oli kogu Shap CE Algkooli meeskond, administraatorist kuni söögitädini, avatud, positiivsed ning vastutulelikud. Tolerantsust, kaaslaste toetamist, vastutulelikkust, austust ning kaaslastega arvestamist rõhutati selles koolis igal sammul. Seinetel olid plakatitena meeldetuletused põhiväärtuste kohta, mis olid õpilaste enda poolt koostatud erinevate arutluste ning rühmatööde käigus. Õpetajad tunnustasid pidevalt positiivset käitumist. Reedesel koolinädalat kokkuvõtval koosolekul toodi välja tunnustust väärivad õpilased nii käitumise kui õppeedukuse vallas.
 Austus on selle kooli märksõna. Foto: erakogu

Koolimajas ringi liikudes üllatas meid kõikjal valitsev vaikus ja rahulikkus. Kuigi õpilasi oli peaaegu 100, siis ei olnud aru saada, kas on tund või vahetund. Lapsed olid pidevalt tegevuses, kuid majas sees oli siiski väga vaikne. Lapsed said end välja elada õues 20minutilisel vahetunnil. Ühtsed reeglid tagasid rahuliku, sõbraliku ja vaikse olemise nii õppetundides kui ka puhkeajal. Algkoolis valatud tugev vundament käitumisnormidele tagabki sõbraliku ning arvestava hoiaku oma tegemistes (sh viisakus liikluses) kogu ülejäänud elus.
Õpilaste viisakas ning lugupidav käitumine kaaslaste suhtes saavutatakse järjepideva ning juba varajases eas algava ühistööna. Shap koolis liiguvad õpilased vanuse kaupa uue õpetaja juurde (Mrs Kelsall ja Mrs Chappell töötasid alati 3-4aastastega, Ms Jackson 5-6aastastega jne), mistõttu kõik õpetajad teadsid kõiki õpilasi. Õpetajatel on omavahel tihe koostöö ning ühtsed nõudmised õpilaste käitumisele. Siinkohal jäin mõtisklema: ka meie koolisüsteemi õpetajad tegevlevad igapäevaselt lastes viisakate käitumismustrite juurutamisega, kuid teeme seda enamasti igaüks oma klassis ise. Mõne nõudmised on karmimad, teisel leebemad. Mina olen alati lubanud oma algklassiõpilastel end sinatada ning kutsuda eesnime pidi, õpetaja Terje. Samas tean õpetajaid, keda juba 1. klassist alates viisakalt Teietatakse. Me olemegi kõik erinevad ning meile sobivad erinevad meetodid. Vaadeldud kooli näide kinnitab siiski, et ühesugused kindlaksmääratud reeglid ka sellises pisiasjas nagu õpetaja poole pöördumine, on väga olulised saavutamaks soovitud tulemusi. Shap CE Algkooli lapsed kutsuvad kõiki õpetajaid nende perekonnanimedega, nt Mrs Maud, Mrs Idle jne. See näitab austust, aga samas ei vähenda nende omavahelisi häid ning sõbralikke suhteid. Õpetajad kasutavad laste eesnimesid, õpivad-meisterdavad-laulavad nendega koos põrandal, toetavad ja aitavad, andes ise igal sammul head eeskuju. 



Rühmatöö matemaatikatunnis, õpetajaks kooli direktor. Foto: erakogu
 
Lisaks sellele, et lapsi tundes on lihtsam käitumist reguleerida, olid õpetajatele teada laste tugevad ning nõrgad küljed juba varakult. Seega sai õpilaste arendamist vajavate külgedega tegeleda süsteemselt ning lapse tugevustele toetudes väga efektiivselt. 3-4aastaste laste õpetaja Mrs Chappel oli samas ka kooli HEV-koordinaator, seega märkas tuge vajavaid sh ka andekaid lapsi varakult. HEV-koordinaatori tööst annab oma blogis põhjalikuma ülevaate Liina.

 
Kaunist suve jätku!
Terje Peets
Töövarjutaja Shapis

reede, 21. juuni 2019

Helena kirjutab: Kaasamisest Aacheni Waldorfkoolis

Aacheni Vabas Waldorfkoolis õpib ligi 500 last, kelle seas on väga erinevaid õpilasi, kuid midagi on neil kõigil ühist. Neil kõigil on vanemad, kes on oma lapsele soovinud veidi teistsugust hariduse omandamise kogemust kui on neil õpilastel, kes käivad tavakoolis.

Waldorfkool on erakool, mis tähendab, et vanemad maksavad õppemaksu. Minu õpirände koolis maksavad vanemad kindla protsendi oma sissetulekust ehk siis õppemaks on võrdne kõikide vahel, olenemata rahalistest vahenditest. Kui koolis käib samast perest rohkem kui üks õpilane, saab õppemaksusoodustust. Samuti tuleb õpilastel läbida katsed kooli sisse saamiseks. Katsed pole niivõrd akadeemilised, kuid pigem välja selgitamaks, kas waldorfõpe võiks üldse sellele lapsele sobida ning millised on tulevase õpilase tugevused/nõrkused.

Kui räägime suurte õpiraskustega õpilaste kaasamisest, siis peab tõdema, et neid satub sinna kooli üsna harva. Selle põhjuseks on just tasuline õpe ning katsed sisseastumisel. Õpetajad tõid välja, et kuigi õpiraskustega õpilasi on neil pigem vähe, on neil siiski piisavalt käitumisraskustega õpilasi, kes kõik õpivad tavaklassides koos teistega. Olin seal koolis terve töönädala ja ütlen ausalt, et mina käitumisraskusi kellelgi ei märganud. Mulle tundub, et waldorfõpe oma lähenemise ja lapsesõbraliku õpetamisviisiga sobib käitumisraskustega õpilastele väga hästi ning nad tunnevad end selles keskkonnas turvaliselt ning probleemid enesevalitsemise ning emotsioonide haldamisega ei tõuse nii teravalt esile kui meie tavakoolides, kus koolistress on üks suur murekoht nii laste kui õpetajate jaoks. Uuh! Küll see oli hirmus pikk lause. :)

Selgus, et kui õpilasel ilmnevad tõsised õpiraskused, leiab kool talle spetsialisti, kes võiks last aidata, kuid tihtipeale jääb spetsialisti teenuste eest tasumine vanemate hooleks, samuti vastuvõtuaegade kokkuleppimine. Sama kehtib ka siis, kui laps vajab nt logopeedi teenust. Koolis aga on olemas muusikateraapia võimalus ning käitumisõpetaja, kes siis ka oma teadmiste ja võimaluste piires lastele abiks on.

Hariduslike erivajadustega õpilasi on igal pool. Ka Aacheni Vabas Waldorfkoolis, kuid erineb see, kuivõrd nad teiste õpilaste hulgas silma paistavad ja eristuvad. Võib öelda, et kaasamine toimis seal koolis tõeliselt hästi, kui ma isegi ei märganud, et klassis oleks keegi tavapärasest erilisem.
Järgmises postitused kirjutan täpsemalt sellest, kuidas waldorfkooli päev ja õppetunnid seal välja nägid. Seniks nautige sooja suve!